Egbert-Michael Jürima (a-ni 1938 Jürmann) (1893 – 1944) sõjaväelane, VR II/3
Kultuurilooline haud
Tallinna Siselinna kalmistu, A, AN II-4, 30-p, kirstuplats
Laadimine
https://www.haudi.ee/uploads/burialplace_512628df53929.jpg
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Jüri Kotka 29.05.1905 10.03.1944 11.03.1944
Amalie-Elisabeth Kotkas 06.11.1878 09.03.1944 10.03.1944
Amalie-Mathilde Krabbi 06.08.1858 10.03.1944 11.03.1944
Elfriede-Annette Krabbi 11.01.1887 10.03.1944 11.03.1944
August Kreland 20.07.1894 09.03.1944 10.03.1944
Emilie-Friederike Kressel 03.09.1880 09.03.1944 10.03.1944
Hilda-Johanna Kressel 14.02.1897 09.03.1944 10.03.1944
Anna Kronberg 26.07.1920 10.03.1944 11.03.1944
Eduard-Otto Kronberg 26.08.1879 10.03.1944 11.03.1944
Elfriede-Ottilie Kruus 02.09.1904 09.03.1944 10.03.1944
Martha Kruusiauk 10.06.1901 09.03.1944 10.03.1944
Ida-Tereese Kukk 15.03.1881 10.03.1944 11.03.1944
Mae Kukk 17.05.1941 09.03.1944 10.03.1944
Anna Kulderknup 08.08.1878 09.03.1944 10.03.1944
Jaan Kulderknup 27.09.1871 10.03.1944 11.03.1944
Maria-Magdalena Kuller 15.06.1888 10.03.1944 11.03.1944
Pauline Kullison 13.08.1875 09.03.1944 10.03.1944
Alfred-Theodor Kulmar 01.05.1905 09.03.1944 10.03.1944
Raja Kurmet 13.02.1902 21.03.1944 22.03.1944
Reinhold-Rudolf Kutsar 06.11.1901 10.03.1944 11.03.1944

 

 

Egbert-Michael Jürima (a-ni 1938 Jürmann) (1893 – 1944) sõjaväelane,  VR II/3
Sünd. 18.07.1893 Vana-Põltsamaa v.
Surn.  09.03.1944 Tallinn
Egbert Jürima sündis Viljandimaal vana Põltsamaa asulas kaupmehe peres.  Õppis Tallinna Nikolai gümnaasiumis. Hiljem, juba Eesti Wabariigi ajal, õppis alalisväe ohvitseride kursustel ja 1929.a. veel pataljoniülemate kursustel. Teenis vabatahtlkult tsaariarmees 89. Belomorski jalaväepolgus. I Ilmasõja  ajal  oli 1914.a. alates 295. Svirski jalaväepolgus rooduülem, õppekomando ülem, pataljoniülem  ning polgukohtu esimees. Tõusis auastmelt 1916.a  alamkapteniks.  Võitles lahingus Austria-Ungari vägede vastu, sai 1916.a. Galiitsias haavata. 1918.a. jaanuaris vabastati teenistusest tsaariarmees. Vabadussõja ajal oli alates selle algusest 28.11.1918 6. jalaväepolgus. Sai peagi rooduülemaks ja hiljem ka pataljoniülemaks. 1919.a oli ta polguülema  abi. Veebruaris 1920  oli aukraadilt   alampolkovnik, 1922.a. sai  kolonelleitnandiks. Võitles lahinguis Punaarmee ja Landeswehri vastu Lätimaal, Pihkva ja Narva rindel. Tema sai Vabadussõjas ülesnäidatud vahvuse eest  Salisburgi alevi vallutamisel 1919.a. VR II/3. Lisaks anti temale ka maad millest loobus võttes rahalise tasu.  Oli 1920.a Eesti sõjaväes  8. jalaväepolgu ülema kt. Edasi oli mitmetel sõjalistel ametikohtadel  olles küll pataljoni, polgu ja rooduülem või nende abi. Viimati oli  Scouts üksiku jalaväepataljoni ülema kt.  Mais 1932 lahkus sõjaväeteenistusest. Oli EVL Tallinna osakonna revisjonkomisjoni  esimees. VRVÜ Tallinna osak. liige.  Hiljem elas hoolealusena vanadekodus. Ta suri Nõukogude terroristliku õhurünnaku tagajärjel saadud vigastustesse  09.03.1944.a.  Tallinnas Magdaleena tänava vanadekodus. Egbert Jürima evis peale vabadusristi veel teisi kõrgeid autasusid.
Egbert Jürima oli abielus Leonore Jürimaga, abielu lahutati 1940.a. Neil oli ühine tütar Maret-Li.
Ebert Jürima maeti Siselinna Al.Nevski osa kalmistule nõukogude pommiohvrite platsile.

9. märtsi 1944.a. nõukogude terrorirünnakus Tallinnale hukkunute hauaplats.

Õhurünnaku algus 9/10 märtsil 1944.a. ja käik tunnistavad, et tegemist polnud sihtpommitamisega ehk kindlate strateegiliste objektide hävitamisega, vaid pindpommitamisega, mille eesmärgiks oli tervete linnaosade, sealhulgas ka kesklinna purustamine.
On esile tõstetud meile kõigile  oluliste hoonete purustamine  Eestimaa  suuremais linnades Tartus, Narvas, Tallinnas. Neid hooneid ei ole põhjust strateegilisteks sihtmärkideks pidada.9/ 10 märtsi õhurünnaku massiivsus annaks alust arvata, et inimohvrite  arv oli väga suur. Mitmesuguste uurimistööde tulemusena on jõutud kokkuleppele et ohvrite arv Tallinnas oli ca 800 inimest. (Tallinn tules, Tallinn, 1997.a.) Nõukogude Vene propaganda oli märtsipommitamise tegeliku käigu asendanud strateegiliste objektide  sihtpommitamise seletustega.
Märkimisväärselt vähem on käsitletud kirjanduses seda, mis toimus pommiohvritega. Tallinna pommitamisel hukkunud isikuid maeti kõigile Tallinna kalmistutele nii perekonna platsidele kui ka ühishaudadesse. Tänaseks mitmed mälestustahvlitele graveeritud isikute hauatähised ka perekonna hauaplatsidel, kuid ei ole teada paljud neist tegelikult on pereplatsidele maetud ja paljudele on perekonnad püstitanud kenotaafi hukkunute lähedaste kalmude juurde.

25.aprillil 1990.a püstitati korrastatud muruga kaetud  platsile kõrge puurist metallist teabeplaadikesega ja algatati traditsioon igaaastaselt 9. märtsi keskpäeval läbi viia pommiohvrite mälestustseremoonia.
16.detsembril 2004.aastal avati Tallinna linnavalitsuse poolt püstitatud paekivist  mälestiskompleks, millel asetsevad mustast graniidist plaadid kõigi 544 hukkunu nimega, kes on antud alale ühishaudadesse maetud. Mälestukompleks on projekteeritud arhitekt Kaire Rjadnev-Meristo Poolt.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“ Viljandi, 2016; J.Kivimäe, L.KõivL. „ Tallinn tules“,  1997:Tallinna Linnaarhiiv; M.Kask eraarhiiv; Märtsipommitamine. 60.aastat märtsipommitamisest ja 50 aastat Haagi koventsioonist.