Egbert-Michael Jürima (a-ni 1938 Jürmann) (1893 – 1944) sõjaväelane, VR II/3
Kultuurilooline haud
Tallinna Siselinna kalmistu, A, AN II-4, 30-p, kirstuplats
Laadimine
https://www.haudi.ee/uploads/burialplace_512628df53929.jpg
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Harald Kask 05.04.1932 09.03.1944 10.03.1944
Leontine-Johanna Kask 04.04.1886 09.03.1944 10.03.1944
Astra-Rosalinde Kast 19.01.1920 09.03.1944 10.03.1944
Emilie-Louise Kastan 04.06.1890 20.03.1944 21.03.1944
Konstantin Kauniste 29.06.1912 09.03.1944 10.03.1944
Marta Kaur 12.08.1935 09.03.1944 10.03.1944
Richard-Ferdinand Keigo 17.09.1899 09.03.1944 10.03.1944
Anna Kello 06.06.1899 09.03.1944 10.03.1944
Elisabet Kenno 09.03.1944 10.03.1944
Anna Kerstenson 18.05.1872 09.03.1944 10.03.1944
Ellen Kerstenson 16.03.1913 09.03.1944 10.03.1944
Karl Kerstenson 25.01.1874 09.03.1944 10.03.1944
Raul Kesamaa 10.03.1944
Heinrich-Kustav Kietz 15.06.1876 09.03.1944 10.03.1944
Juhan Kikas 05.06.1892 09.03.1944 10.03.1944
Marie Kirschfeldt 10.06.1856 09.03.1944 10.03.1944
Juuli Kirsi 12.07.1879 09.03.1944 10.03.1944
Reinhold Kirsi 21.07.1878 09.03.1944 10.03.1944
Johann Kirsipuu 02.11.1869 10.03.1944 19.03.1944
August Kivi 18.10.1890 10.03.1944 11.03.1944

 

 

Egbert-Michael Jürima (a-ni 1938 Jürmann) (1893 – 1944) sõjaväelane,  VR II/3
Sünd. 18.07.1893 Vana-Põltsamaa v.
Surn.  09.03.1944 Tallinn
Egbert Jürima sündis Viljandimaal vana Põltsamaa asulas kaupmehe peres.  Õppis Tallinna Nikolai gümnaasiumis. Hiljem, juba Eesti Wabariigi ajal, õppis alalisväe ohvitseride kursustel ja 1929.a. veel pataljoniülemate kursustel. Teenis vabatahtlkult tsaariarmees 89. Belomorski jalaväepolgus. I Ilmasõja  ajal  oli 1914.a. alates 295. Svirski jalaväepolgus rooduülem, õppekomando ülem, pataljoniülem  ning polgukohtu esimees. Tõusis auastmelt 1916.a  alamkapteniks.  Võitles lahingus Austria-Ungari vägede vastu, sai 1916.a. Galiitsias haavata. 1918.a. jaanuaris vabastati teenistusest tsaariarmees. Vabadussõja ajal oli alates selle algusest 28.11.1918 6. jalaväepolgus. Sai peagi rooduülemaks ja hiljem ka pataljoniülemaks. 1919.a oli ta polguülema  abi. Veebruaris 1920  oli aukraadilt   alampolkovnik, 1922.a. sai  kolonelleitnandiks. Võitles lahinguis Punaarmee ja Landeswehri vastu Lätimaal, Pihkva ja Narva rindel. Tema sai Vabadussõjas ülesnäidatud vahvuse eest  Salisburgi alevi vallutamisel 1919.a. VR II/3. Lisaks anti temale ka maad millest loobus võttes rahalise tasu.  Oli 1920.a Eesti sõjaväes  8. jalaväepolgu ülema kt. Edasi oli mitmetel sõjalistel ametikohtadel  olles küll pataljoni, polgu ja rooduülem või nende abi. Viimati oli  Scouts üksiku jalaväepataljoni ülema kt.  Mais 1932 lahkus sõjaväeteenistusest. Oli EVL Tallinna osakonna revisjonkomisjoni  esimees. VRVÜ Tallinna osak. liige.  Hiljem elas hoolealusena vanadekodus. Ta suri Nõukogude terroristliku õhurünnaku tagajärjel saadud vigastustesse  09.03.1944.a.  Tallinnas Magdaleena tänava vanadekodus. Egbert Jürima evis peale vabadusristi veel teisi kõrgeid autasusid.
Egbert Jürima oli abielus Leonore Jürimaga, abielu lahutati 1940.a. Neil oli ühine tütar Maret-Li.
Ebert Jürima maeti Siselinna Al.Nevski osa kalmistule nõukogude pommiohvrite platsile.

9. märtsi 1944.a. nõukogude terrorirünnakus Tallinnale hukkunute hauaplats.

Õhurünnaku algus 9/10 märtsil 1944.a. ja käik tunnistavad, et tegemist polnud sihtpommitamisega ehk kindlate strateegiliste objektide hävitamisega, vaid pindpommitamisega, mille eesmärgiks oli tervete linnaosade, sealhulgas ka kesklinna purustamine.
On esile tõstetud meile kõigile  oluliste hoonete purustamine  Eestimaa  suuremais linnades Tartus, Narvas, Tallinnas. Neid hooneid ei ole põhjust strateegilisteks sihtmärkideks pidada.9/ 10 märtsi õhurünnaku massiivsus annaks alust arvata, et inimohvrite  arv oli väga suur. Mitmesuguste uurimistööde tulemusena on jõutud kokkuleppele et ohvrite arv Tallinnas oli ca 800 inimest. (Tallinn tules, Tallinn, 1997.a.) Nõukogude Vene propaganda oli märtsipommitamise tegeliku käigu asendanud strateegiliste objektide  sihtpommitamise seletustega.
Märkimisväärselt vähem on käsitletud kirjanduses seda, mis toimus pommiohvritega. Tallinna pommitamisel hukkunud isikuid maeti kõigile Tallinna kalmistutele nii perekonna platsidele kui ka ühishaudadesse. Tänaseks mitmed mälestustahvlitele graveeritud isikute hauatähised ka perekonna hauaplatsidel, kuid ei ole teada paljud neist tegelikult on pereplatsidele maetud ja paljudele on perekonnad püstitanud kenotaafi hukkunute lähedaste kalmude juurde.

25.aprillil 1990.a püstitati korrastatud muruga kaetud  platsile kõrge puurist metallist teabeplaadikesega ja algatati traditsioon igaaastaselt 9. märtsi keskpäeval läbi viia pommiohvrite mälestustseremoonia.
16.detsembril 2004.aastal avati Tallinna linnavalitsuse poolt püstitatud paekivist  mälestiskompleks, millel asetsevad mustast graniidist plaadid kõigi 544 hukkunu nimega, kes on antud alale ühishaudadesse maetud. Mälestukompleks on projekteeritud arhitekt Kaire Rjadnev-Meristo Poolt.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“ Viljandi, 2016; J.Kivimäe, L.KõivL. „ Tallinn tules“,  1997:Tallinna Linnaarhiiv; M.Kask eraarhiiv; Märtsipommitamine. 60.aastat märtsipommitamisest ja 50 aastat Haagi koventsioonist.