Pärnu Alevi kalmistu
10. novembril 1772 keelas Katariina II surnute matmise Vene impeeriumi linnades ja Türgi sõja ajal puhkenud katkuepideemia leevendamise abinõu aitas lahendada ka ruumipuudust linna kirikaedades. Lõplikult keelas matused kirikutes ja seespool linnakindlustusi Pärnu rae patent 23. veebruarist 1773, viimasena sängitati Nikolai kirikaeda 28. veebruaril 1773 kaupmees Johann Matthias Harder. Üksikuid Pärnu Nikolai („saksa“) koguduse liikmeid oli juba 1750. aastatel hakatud matma eeslinna (Alevi) Johannese kalmistule, mis kuulus Eliisabeti kogudusele. 1773. aastal sai kogudus uue kalmistu ala Riia postimaantee servas. Algselt nimetati seda „uueks kirikaiaks alevis“, kalmistu kaugus maanteest oli 53 meetrit, pikkus piki postimaanteed oli umbes 110 meetrit ja laius 70 meetrit, puidust matusekabel paiknes surnuaia kagunurgas.
Kiiresti kasvavale eesti kogudusele jäi samuti kitsaks keskaegne Alevi-Johannese kalmistu tänaste Suur-Jõe ja Vanapargi tänavate nurgal ja uus surnuaed rajati „Saksa“ alevi kalmistu kõrvale. Seda sai teha keisrinna Katariina II poolt kehtestatud asehalduskorra (1783-1796) ajal, kui vähendati seisuslikke tõkkeid baltisaksa ja eesti kogukondade vahel. Luterlik kirikaed jagati piiretega Nikolai (läänes) ja Eliisabeti (idas) koguduse matmispaikadeks. Selle arendamine klassitsistlikuks linnakalmistuks toimus aastatel 1809-1846 Eliisabeti pastorina teeninud Johann Heinrich Rosenplänteri eestvõttel. 1821. aasta kevadel otsustas raad surnuaeda laiendada ja koostada kalmistueeskirjad. Johann Wilhelm Krause kavandite järgi rajati Suur-Jõe tänava äärde jutlustamise küngas ja kalmistu peasissepääsuna kivist „Surnuhall“. See oli kasutusel linnakabelina, kuid halli läbiv peatee ei jäänud kasutusse. Linnakabeli avalik funktsioon vähenes 1825. aastal, kui pastor Rosenplänter mattis sinna Pärnu komandandi (1807-1835) Gotthardt Wilhelm v. Budbergi abikaasa ja hiljem ka tema enda.
1850. aastal ehitati kalmistu lõunapoolse värava vastu, teisele poole postimaanteed, elumaja surnuaiavahile. Hiljem sai neogooti stiilis portikusega puithoonest elamu linnaaednikule, kes võttis üle ka kalmistu hooldamise. Annetuste abil parendati kalmistu piirdeid ja haljastust, rae eestvõttel rajati piki Riia maanteed kuni Alevi kalmistuni ulatuv allee. Kirikuleeri läbivad lapsed istutasid puid Alevi ja Vana-Pärnu kalmistute ette. Luterliku linnakalmistu veel kasutamata loodenurka otsustati 19. sajandil rajada eraldi juutide ja muhameedlaste matmispaigad. Endine kindluslinn Pärnu oli üks sellistest kohtadest, kuhu asusid elama Vene impeeriumis kuni 1856. aastani sõjaväestatud kantonitesse mobiliseeritud juudid ja muhameedlased, kes oma kodukubermangudesse tagasi minna ei võinud. 1860. aasta paiku kujundati siinsed juutide ja muhameedlaste kalmistud ning 1880. aasta paiku ehitati eeslinna sünagoog. Muhameedlaste kalmistu hauad tähistati põhiliselt pärgadega, Juudi kalmistu hauatähised rajati jäävatena. Pärnu rabi Zalman Permandi platsi kõrval on säilinud iseloomulik matusemaja.
20. sajandil on kalmistut laiendatud põhja- ja ida poole. Kalmistu kirdeossa eraldati luterlikest kogudustest lahku löönud baptistide kvartal, kus on Liivimaa ja Eestimaa kubermangude esimese eestlasest baptisti pastori Jüri Milli ja tema perekonna hauaplats.
Teksti autor Aldur Vunk