Johannes-Eduard Heinmaa (a-ni1936 Sursu) (1895 – 1948) sõjaväelane, VR II/3
Kultuurilooline haud

Johannes-Eduard Heinmaa (a-ni1936 Sursu) (1895 – 1948) sõjaväelane,  VR II/3
Sünd. 18.04.1895 Varangu v.
Surn. 02.02.1948 Tallinn-Nõmme
Johannes Heinmaa sündis Virumaal Essu maakonna  Katela külas. Õppis vallakoolis. I Ilmasõja ajal oli tsaariarmees 179. Novgorodi tagavarapataljonis ja 87. Nyslotti jalaväepolgus. Võitles lahinguis Austria-Ungari vastu, sai kaks korda haavata ja korra põrutada.  Teenis Eesti tagavarapataljonis Tartus ja 4. Eesti polgus. Vabadussõjas alates 26.11.1918 vabatahtlikult 4.jalaväepolgu 4.roodus, maist 1919 õppekomandos. Hiljem oli jaoülem.  Sai kapraliks, hiljem  nooremallohvitseriks, kuid 1920.a. veebruaris alandati taas kapraliks. Võitles lahinguis Punaarmeee vastu Viru ja Narva rindel. 1920.a. aprillis vabastati sõjaväeteenistusest. Temale anti lahingulise vapruse eest  1919.a. Novaja küla all peetud lahingu eest VR II/3.  Peale sõda töötas Rakveres pagari õpilasena. Hiljem oli pagar J.Kullamaa pagaritööstuses. A-il 1932-1934 töötas pagarina  Tallinna sõjaväe leivatehases ja Nõmme  artellis. Oli EVL ja VRVÜ Tallinna osak. ning KL Nõmme malevkonna liige.
Johannes  Heinmaa oli abielus Anna-Marie Heinmaaga, peres kasvas poeg Elmar-Johannes.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“ Viljandi, 2016;

 

Tallinna Liiva kalmistu, M, G, 19-23, kirstuplats
Maetud
Anna Heinamaa - 23.04.1971
Matus 29.04.1971
Johannes-Eduard Heinamaa 18.04.1895 - 02.02.1948
Matus 09.02.1948