Roman von Antropoff (1836 – 1926) jurist, Toompea lossifoogt
Kultuurilooline haud
Tallinna Pirita kalmistu, P, III, 10-9, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Roman Antropoff 18.06.1836 19.12.1926 01.01.1927
Sophie Antropoff 04.10.1847 09.07.1922 10.07.1922

Roman von Antropoff (1836 – 1926) jurist, Toompea lossifoogt
Sünd. 18.06.1836 Tallinn
Surn. 19.12.1926 Üksnurme
Roman sündis Tallinnas kohtuniku peres. Ta lõpetas Tallinna rüütli-ja toomkooli 1856.a.  Õppis a-il 1856–1858, 1860 ja 1862–1863 (cand. jur.)  Tartu ülikoolis õigusteadust. Korporatsioon "Estonia" vilistlane. Roman von Antropoff on üliõpilaspõlves märkinud, et üliõpilased  tegid kättemaksuks pedellidele, kes piimameeste abiga nende järel nuhkisid ja nende peale kaebasid,  ohtraid korrarikkumisi ning suuremaid ja vähemaid koerusi – nagu poesiltide eemaldamine, aknaluukide eest ära tõstmine, vihmaveerennide ärakiskumine, majauste barrikadeerimine käepärase materjaliga, millega tõkestati ka tänavaid. Voorimehed, kes üliõpilasi vedasid, olid aga  alti üliõpilaste poolt.

Peale lõpetasmist oli  Roman von Antropoff  Tallinna  meeskohtu kaasistuja a-il 1863-1864, Harju-Järva kreiskohtu sekretär a-il 1864-1865 ja 1869- 1884. Vahepeal teotses Eestimaa kubermanguvalitsuse asjaajamise haldurina. Oli alates 1880. aastast Toompea lossifoogt ja Eestimaa  Ülemmaakohtu advokaat ja a-il  1893-1896  Eestimaa rüütelkonna ökonoomiasekretär. Ta oli ka a-il 1898- 1912 Tallinna linnavolikogu saadik. Alates  1900 elas oma mõisas Üksnurmel. Osales aktiivselt eesti seltsielus, oli laulupeo üks korraldajatest. Ta oli Estonia seltsi president. Teame, et  Estonia teatri eelkäija on Estonia Selts ja ka seda, et  esimene Eesti laulupidu peeti Tartus 1869. aastal (enne oli toimunud ju juba kaks saksa laulupidu 1857 ja 1866.a.- just sellel peol kutsuti laulupeolised Kohci suvemõisa Piria-Kosel kus neid ka võõrustati MK). Tuleb tunnistada ajaloolist tõsiasja - 1865. aastal loodud laulu-ja mänguselts Estonia oli hakatuses siiski saksakeelne ja -meelne. Omariikluse ideeni oli veel mitmeid samme astuda, kuid kultuuriliselt ärksaid eestlasi ja eestimeelseid baltisakslasi sidus Estonia Selts siiski. Üksnurme viimane baltisakslasest mõisahärra Roman I von Antropoff oli 1860- ndate lõpuaastatel Estonia Seltsi president. Üksnurme mõisahärraks tuli ta 1900. aastal. Seltsi presidendi austavat ametit pidas Roman v. Antropoff aga ajalooliselt olulisel ajal, nimelt siis, kui toimus esimene (Eesti-MK) laulupidu (1869MK.), millele sai kutse ka Estonia Seltsi meeskoor (naised sel ajal veel lauluga ei esinenud). Koor oli vaimult valmis minema, aga raha nappis. Nii kogutigi presidendi (R.von Antropoff –MK) eestvedamisel temapoolse isikliku panuse ja toetajate abil kokku vajalik summa ning koor saadeti plaanvankritega ja koos uue lipuga Tartusse. Roman I von Antropoff oli mees, kelle juured küll pärit mujalt, kes aga sellegipoolest vaat et rohkem eestlasena tundus, kui mõni saksaks ihkav maarahva esindaja. Roman  von Antropoff oli ka Eestimaa kubermanguvalitsuse ametliku teadetelehe Maa Walla Kuulutaja vastutav toimetaja  a-il 1862, 1865–1867, 1870 ja 1873 ning väljaandja a-il 1874–1887.
Roman von Antropoff abiellus suurärimees A. Kochi tütre Sophie Emiliega aastal 1865.
Ajalooürikud  jutustavad:  nimelt  Eestimaa krediidikassa dokumentatsiooni alusel on võimalik kindlaks teha, et Karl Mülhauseni poolt müüdi Karsbrunn (Metsamõis) edasi Tallinnas elanud aktiivsele kultuuritegelasele Roman von Atropoffile. Viimase valduses oli Metsamõis kuni 19.sajandi lõpuni. Vene juurtega aadlimees siirdus perega koos Karsbrunni elama 1880.aastal. Roman I von Antropoffi valduses oli poolmõis ligi kakskümmend aastat. Sellest võib järeldada, et parunile oli Metsamõis vägagi soblik ja hea keskkonnaga piirkond kus elada, põllumajandusega tegeleda ning ümbruskonna loodusvõlusid nautida. Oli ju von Antropoff kirglik jahimees. Karsbrunni arvukad metsaolud pakkusid talle head võimalust küttimisega tegelemiseks. Metsamõisaks kutsutud poolmõisas elades sai alguse Antropoffi laiem huvi tõukoerte aretamise ning kasvatamise vastu. Uuritavas paikkonnas tegutsemise jooksul suutis parun silmapaistvalt organiseerida valduse põllumajanduslikku tootmist. Nimelt valmis tema juhtimisel Metsamõisa keskusesse uus viljakuivati ning samaaegselt korrastati mitmeid abihooneid. Lisaks eelmainitule sai Antropoffi võimuperioodil lõpliku viimistluse Metsamõisa kahekordne peahoone. Karsbrunni maaüksus kuulus parun Roman I von Antropoffile kuni 1901.aastani, mil aadlimees otsustas koos kaasaga elama asuda suguvõsale kuulunud Üksnurme (Metsanurm)  mõisa Harjumaale. Järsi külas paiknenud Karsbrunni (Metsamõisa) territooriumi otsustas parun müüa Virgine von Manteuffelile. Metsamõisa häärber kuulus mainitud ajajärgust kuni omariiklusperioodi keskpaigani leskparuness Manteuffelile. Tema valitsemise ajal kujundati Metsamõisast terviklik väikemõisale omane majapidamine.
Roman von Antropoffi kohta räägivad mäletajad ja dokumendid, et kuigi Roman von Antropoffi  perele kuulus Eestimaal veel teisigi mõisasid, jäi ta püsivamalt paikseks just Üksnurmel. Roman oli mõisahärra, kes eesti keelt kohapeal kõnelemiseks oluliseks pidas, seda koguni niivõrd, et tõlkis saksakeelseid lasteraamatuid eesti keelde, et ka talulapsed kirjasõnast osa saaksid. Kui Eesti iseseisvuse väljakuulutamise järel mõisad riigistati, lahkus kogu ülejäänud Antropoffite pere Saksamaale, mõisahärra ja proua (st Sophie ja Roman Antropoff- MK) olid aga selleks ajaks liiga kõrges vanuses, et uues paigas uut elu alustada. Nõnda ongi Üksnurme härrasrahvas maetud Tallinnasse Pirita vanale (uuele-MK) kalmistule, kus nende hauaplatsi eest peab hoolt MTÜ Metsanurme ja aasta-paari tagant Eestit väisavad sugulased.
Roman von Antropoffi ja tema abikaasa kalmu tähistab looduslik maakivi mille keskosa süvendatud ja lihvitud. Lihvitud pinnale raiutud : Roman v Antropoff 1836-1926, Sophie v Antropoff; geb.Koch 1845-1922. Hauatähise ülaosas olnud detail, tõenäoliselt rist, on kadunud, alles vaid  detaili metallist ja betoonist kinnitusosad.
Andmed: A.ja Ü.Sirp „Üksnurme mõis ja tema külad“, MM,  2005; www.metsamoisa.ee/index.php/18-19-sajand; ; M.Kask isikl. vaatlusel põhinevad andmed;  

Loe lisaks....

 

Sophie Emilie von Antropoff (1847 -1922) ärimees A.Ch.Kochi tütar
Sünd.04.10.1847 Tallinn
Surn.09.07.1922 Üksnurme
Sophie sündis ja kasvas Tallinnas jõuka ärimehe A.Chr.Koch`i peres. Sophie abiellus 1865.a Roman von Antropoff`iga.  Sophie isa oli oli suurärimees Andreas Christian Koch (1803-1895). Andreas Koch oli Tallinna Börsikomitee viitsepresident, Kaubanduskomisjoni liige,  Preisi ja Põhja-saksa Liidu ning Saksa konsul. Ta oli ka mustpeade vennaskonna liige. 1875.a. rajas ta Pirita-Kosele perekonna  suvemõisa lähedale perekonna rahula nn Kochi kabeli.  Sinna tellis tema kujur A.Weizenbergilt neli  pea elusuurust marmorist kalmukuju. Tema abikaasa oli Molly Koch (neiuna von Glehn, oli sugulane Nõmme rajaja Nikolai  von Glehniga). Andreas Kochi isa, Sophie vanaisa,  oli Joachim Christian Koch (1765- 1816),  suurfirma Joachim Christian Kochi omanik, mustpeade vennaskonna liige. Ta oli Suurgildi oldermann, Vene Piibliseltsi Eestimaa osak. juht. 1808.a sai ta Pirita-Kose  suvemõisa omanikuks ja oli selle tegelik väljaehitaja. Kivist elumaja ehitati tema juhtimisel juba 1792.a.,  suvemõisaga liitis ta  ka uusi maid.  Peale Joachim  Kochi surma  oli suvemõis tema  lese Helene Dorothea (s. Wetterstrand) valduses, kellele ehitati ka puust elumaja, mida ta ei jõudnud kasutada. Peale  Andrease  surma  sai omanikuks tema poeg dr med Carl Reinhold Christian Koch (sünd 1941). Carl Koch töötas Petreburis arstina , aga suvekuudel viibis Kose suvekodus. Ernst Peterson Särgava kirjutab, et mingi osa Kochi maadest koos puithoonega kuulus eestiajal  ajakirjanikele nn Ajakirjanike Kodu (põles teise vabariigi algusaastail). Kose suvemõisa piirkonna omanikud olid pärast 1939. aastat Klaus Scheel ja pärast 1944.a. oli piirkond ENSV Ajakirjanike  Liidu puhkekodu.
Pirita kauaaegne elanik pr Malle Vesilind (ajakirjanik/fotograaf P.J.Vesilinnu sugulane) jutustas, et tema emapoolne vanaema ja vanaisa Juljus ja Miina Soll elasid Pirita surnuaia taga Kochi pargis, olid Kochide juures tööl ja vanaisa oli ka veovoorimees. Ärimees Koch oli neile andnud oma majakese kohe  Pirita uue kalmistu juures. Pr Malle ema Frida pidi väikese tüdrukuna jooksma tollase maaomaniku Kochi järel tooliga, et viimane väsides kohe istuda ja puhata saaks. Härra Koch läks  oma suvemõisast kabelisse ja tagasi.  Sollide pere ajati Kochi majast minema kohe kui NKVD piirkonna  ja hooned endale võttis 1940.a. Pr Malle Vesilind mainis, et Sergei Kingissepa korraldusel see maja põletati 1941.a. Praegu on  majast alles  vaid mõned vundamendijäänused.
Andmed: https://et.wikipedia.org/wiki/Kose_suvemõis; Pr. M.Vesilinnult isikl. saadud andmed;

www.kochiaidad.ee/?go=al26