Piiskop Issidor, ülempiiskop Pavel ja Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Kornelius
Kultuurilooline haud   (Vaimulik)
Tallinna Siselinna kalmistu, A, AN I-6, 2-26, kirstuplats
Laadimine
https://www.haudi.ee/uploads/burialplace_5123778757711.jpg https://www.haudi.ee/uploads/burialplace_5123779b2901d.jpg
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Joan Bogojavlensky 30.10.1879 18.12.1949 22.12.1949
Pavel Dmitrovski 15.01.1872 01.02.1946 06.02.1946
Vjatšeslav Jakobs 19.06.1924 19.04.2018 22.04.2018

Pilku köidab sinise katusega baldahhiin, mis on püstitatud Tallinna ja kogu Eesti piiskopi Issidori (kodanikunimega Ioan Bogojavlinski) ja ülempiiskop Paveli (kodanikunimega Pavel Dmitrovski) mälestuseks.
Ioan Bogojavlinski (1879 – 1949) piiskop Issidor
Sünd. 30.10.1879 Kursk
Surn. 18.12.1949 Tallinn
Ioan Bogojavlinski  sündis Venemaal  Kurski piiskopkonnas, kus ta lõpetas vaimuliku seminari ja suundus edasi õppima Peterburi Vaimulikku Akadeemiasse. Piiskop Issidori sulest on õigeusu teemal ilmunud mitmeid artikleid ja raamatuid. Samuti osales ta väga aktiivselt Õigeusu Jumalasõna Entsüklopeedia koostamisel. 1919. aastal oli ta sunnitud emigreeruma Nõukogude terrori eest Eestisse, siinjätkas ta õpetajana algselt Aleksander Nevski katedraalis ning hiljem Tallinna Püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna koguduses. Samuti tegutses Issidor usuõpetajana mitmetes koolides. 1920. aastate alguses avaldas ta käsiraamatu usuõpetuse õpetajatele, kes õpetavad Venemaalt emigreerunud õigeusklikke lapsi. Alates 1930. aastast andis Issidor välja vaimulikku ajakirja Õigeusklik Vestluskaaslane. II maailmasõja ajal teenis Issidor Eesti alal õpetajana vangilaagrites ja põgenikelaagrites, pakkudes õnnetutele lootust ja lohutust. Pärast sõda jäi piiskop Issidor Leningradi, kus temast sai esimene Leningradi Vaimuliku Akadeemia ja Seminari rektor. Tema juhtimisel töötati välja uued hariduskavad ja õppeprogrammid. 1946. aastal kaotas piiskop Issidor oma armastatud abikaasa ja 12. juunil 1947. aastal pühitseti ta mungaks. Tema oli üks Eesti juhtivaid õigeusu  vaimulikke-kirikutegelasi. Maetud kõrgemate vaimulike aukohale. Hauasambale märgitud ainult surma-aasta 1949.
Andmed:  „Siselinna kalmistu“, Tallinn, 2012; „EBL Täiendusköide“, Tallinn, 1940


Pavel Dmitrovski (1872 – 1946) ülempiiskop Pavel
Sünd. 15.01.1872 Venemaa
Surn. 01.02.1946 Tallinn
Ülempiiskop Pavel Dmitrovski sündis Venemaal diakoni perekonnas,
seal omandas ta vaimuliku hariduse. I maailmasõja ajal teenis ta sõjaväe vaimulikuna. 1919. aastal oli Pavel Dmitrovski sunnitud emigreeruma Eestisse, kus ta asus elama Narva linna. Seal oli ta Kreenholmi kiriku vaimulik ja hiljem Jumalaema Ülestõusmise kiriku teiseks vaimulikuks. Mitmeid aastaid pidas ta Narva Emigrantide Gümnaasiumi usuõpetaja ametit. 1937. aastal ordineeriti Pavel Dmitrovski Narva piiskopiks ning 1945. aastal sai temast Tallinna ja kogu Eesti ülempiiskop.
Andmed: „Siselinna kalmistu“, Tallinn, 2012;

 

Vjatšeslav Vassiljevitš Jakobs ( 1924  – 2018) Kornelius,  oli Tallinna ja kogu Eesti metropoliit, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku eestseisja.
Sünd. 19.06.1924 Tallinn
Surn. 19.04.2018 Tallinn
Vjatšeslav Vassiljevitš Jakobs (metropoliit Korneliuse kodanikunimi) sündis Tallinnas pärast revolutsiooni Eestisse sattunud tsaariarmee polkovniku perekonnas, olles ema poolt juba viiendat põlve Tallinna kodanik (Epinatjev?). 1943. aastal lõpetas ta gümnaasiumi ja teenis köstrina Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani) kirikus, kuigi teenimine kirikus algas juba lapse­põlves altari­poisina. 19. 08.1945 pühitses Tallinna ja Eesti ülempiiskop Pavel (Dmitrovski) ta diakoniks, 8.02.1948 Tallinna ja Eesti piiskop Issidor (Bogojavlenski) aga preestriks, määrates ta Haapsalu Maarja Magdaleena koguduse esipreestriks. Oma esimeses koguduses tuli noorel vaimulikul hakkama saada nii eesti keele kui rahvuslikul pinnal tekkinud vastu­oludega. „Asja tegi raskeks veel seegi, et eestlaste ja venelaste suhted selles koguduses olid pinevad,“ kirjutas Kornelius hiljem. „Need kaks ja pool aastat, mis ma Haapsalus teenisin, olid minu jaoks väga vajalikud.“1951. aastal lõpetas isa Vjatšeslav kaugõppes Leningaradi Vaimuliku Seminari. 1951-1957 teenis ta preestrina Vologda piiskopkonnas. Siia tulemise põhjuseks oli tema  naise tervislik olukord.  27.02.1957 vahistas Vologda oblasti KGB ta “nõukogudevastase agitatsiooni” eest (mis sisuliselt tähendas religioosse sisuga raamatute omamist ja vestlusi usklikega). Metropoliit Korneliuse mälestustest võib lugeda: „Mäletan, kuidas mind käeraudu pandi. Küsisin veel kellegi käest, et milleks neid käeraudu tarvis on. Mulle vastati: Aga järsku te hakkate rahvast õnnistama!““ 16. 05.1957 mõistis Vologda Oblastikohus ta VNFSV Kriminaalkoodeksi 1. osa 58-10 paragrahvi alusel süüdi ja karistas 10 aastase vabadusekaotusega. Kinnipidamisaeg möödus Mordva (Dubravlagi) poliitvangilaagrites. „Hruštšovi ajal oli elu vangilaagrites hoopis kergem – baraki­uksed olid lahti, käisime sisse ja välja, sugulased said külla tulla. Ja lõpuks ma pääsesin kümne aasta asemel kolme aastaga. Aga muidugi... inimesed tahavad alati paremat...“ (Kornelius võrdleb vangistust Stalini ajaga). 12.09.1960 lühendas Ülemkohus kinnipidamisaega 5 aastani. Mordva ANSV Ülemkohtu otsusega 7.09.1960 vabastati ta tingimisi ennetähtaegselt (vangistusaeg kestis 3.aastat). Rehabiliteeritud 14.10.1988. 1960. septembris pöördus isa Vjatšeslav tagasi Eestisse ning määrati novembris Tallinna Ristija Johannese kiriku esipreestriks, kellena ta teenis kuni piiskopiks pühitsemiseni. 20.07.1990, esimesel Püha Sinodi istungil, mis toimus Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II-e eesistumisel, valiti mitrakandja ülempreester Vjatšeslav Jakobs Eesti Piiskopkonna Valitsuse nõukogu liikmeks ning seejärel määrati ka nõukogu esimeheks. 21.08.1990 pühitseti lesestunud ülem­preester Petseri Jumalaema Uinumise kloostris mungaks. Talle anti uus nimi (erandlikult lubas patriarh selle ise valida): Kornelius. Järgnesid kiired ülendamised – 6.09. ülendati ta arhimandriidiks, 14. 09. aga nimetati Tallinna piiskopiks ja patriarhlikuks vikaariks. 15.09.1990 pühitses selleks puhuks kohale sõitnud Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II arhimandriit Korneliuse Tallinna Neeva Aleksandri katedralis piiskopiks. „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.“ Neid Jeesuse sõnu Peetrusele meenutas Kornelius piiskopiks pühitsemise puhul. Seoses Püha Sinodi Eesti Õigeusu Kirikule autonoomia andmise otsusega sai piiskop Korneliusest Eesti Õigeusu Kiriku eestseisja tiitliga “Tallinna ja kogu Eesti piiskop”. 1995. aastal ülendati ta peapiiskopi seisusesse. 6.11.2000 anti valitseja Korneliusele Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi tiitel. 2011. aasta rahvaloenduse andmeil on Eestis end õigeusklikuks pidavaid inimesi rohkem kui luterlasi. Kuna suurem osa õigeusklikest kuulub MPEÕK-sse, siis ilmselt oli metropoliit Korneliusest saanud Eesti suurima kiriku juht. Peame endastmõistetavaks, et arenenud ühiskonnas jääb inimene 65-aastaseks saades pensionile, hakkab tegelema oma hobidega ning „vananeb aktiivselt“. 
Piiskop aga elab Jumalat teenides ja Jumala teenimises. Nõnda pidas ka metropoliit Kornelius laupäeval- pühapäeval Nevski katedraalis jumala­teenistusi, sageli ka veel mõnes teises kirikus, need andsid temale jõudu. Tõsi, 1999. aastal esitas metropoliit Kornelius seoses 75-aastaseks saamisega Pühale Sinodile pensionile jäämise palve. Püha Sinod aga palus tal teenimist jätkata. Metrpoliit Korneliuse teenimistööd iseloomustas püüdlus oikumeenia, rahu, õigluse ja üksmeele poole  ning siiras ja soe  armastus oma kiriku, tema liikmete ja Kristuse vastu.
Metropoliit Korneliust oli autasustatud 2001.a. Igor Severjanini preemiaga ja 2005.a. Tallinna teenetemärgiga.
Andmed: EE 14 kd, Tallinn, 2000;  https://www.postimees.ee/4475561/suri-metropoliit-kornelius; www.eoc.ee/vaimulik/jakobs-vjatseslav-metropoliit-korneli/; www.eestikirik.ee/metropoliit-kornelius-oleme-ikka-sobralikku-koostood-teinud/;

loe lisaks...