Egbert-Michael Jürima (a-ni 1938 Jürmann) (1893 – 1944) sõjaväelane, VR II/3
Kultuurilooline haud
Tallinna Siselinna kalmistu, A, AN II-4, 30-p, kirstuplats
Laadimine
https://www.haudi.ee/uploads/burialplace_512628df53929.jpg
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Hilda-Miralda Aab 02.02.1910 09.03.1944 10.03.1944
Lembit Aasa 02.12.1929 09.03.1944 10.03.1944
Alvine-Rosalie Abramov 02.08.1885 09.03.1944 10.03.1944
Arnold-Theodor Adelbert 04.07.1911 09.03.1944 10.03.1944
Sergei Adoson 13.01.1908 09.03.1944 10.03.1944
Anna Adra 09.10.1877 10.03.1944 11.03.1944
Kristjan Aigru 28.10.1878 09.03.1944 10.03.1944
Rosalie-Marie Ailt 13.06.1881 09.03.1944 10.03.1944
Ants Allase 09.01.1942 09.03.1944 17.03.1944
Johanna-Elisabeth Allase 06.10.1909 09.03.1944 17.03.1944
August Allik 14.01.1896 09.03.1944 10.03.1944
Elfriede-Leontine Allikas 08.01.1906 09.03.1944 10.03.1944
Gunnar Allikas 20.01.1931 09.03.1944 10.03.1944
Lehte Allikas 06.03.1935 09.03.1944 10.03.1944
Marie-Lucie Altsepp 10.07.1885 09.03.1944 10.03.1944
Vello-Rein Alvin 27.10.1943 09.03.1944 10.03.1944
Karl Amatneek 04.01.1872 09.03.1944 10.03.1944
Elviine Andrell 31.12.1884 09.03.1944 10.03.1944
Alide Anton 06.12.1914 10.03.1944 11.03.1944
Mathilde-Eveline Arge 03.03.1913 09.03.1944 10.03.1944

 

 

Egbert-Michael Jürima (a-ni 1938 Jürmann) (1893 – 1944) sõjaväelane,  VR II/3
Sünd. 18.07.1893 Vana-Põltsamaa v.
Surn.  09.03.1944 Tallinn
Egbert Jürima sündis Viljandimaal vana Põltsamaa asulas kaupmehe peres.  Õppis Tallinna Nikolai gümnaasiumis. Hiljem, juba Eesti Wabariigi ajal, õppis alalisväe ohvitseride kursustel ja 1929.a. veel pataljoniülemate kursustel. Teenis vabatahtlkult tsaariarmees 89. Belomorski jalaväepolgus. I Ilmasõja  ajal  oli 1914.a. alates 295. Svirski jalaväepolgus rooduülem, õppekomando ülem, pataljoniülem  ning polgukohtu esimees. Tõusis auastmelt 1916.a  alamkapteniks.  Võitles lahingus Austria-Ungari vägede vastu, sai 1916.a. Galiitsias haavata. 1918.a. jaanuaris vabastati teenistusest tsaariarmees. Vabadussõja ajal oli alates selle algusest 28.11.1918 6. jalaväepolgus. Sai peagi rooduülemaks ja hiljem ka pataljoniülemaks. 1919.a oli ta polguülema  abi. Veebruaris 1920  oli aukraadilt   alampolkovnik, 1922.a. sai  kolonelleitnandiks. Võitles lahinguis Punaarmee ja Landeswehri vastu Lätimaal, Pihkva ja Narva rindel. Tema sai Vabadussõjas ülesnäidatud vahvuse eest  Salisburgi alevi vallutamisel 1919.a. VR II/3. Lisaks anti temale ka maad millest loobus võttes rahalise tasu.  Oli 1920.a Eesti sõjaväes  8. jalaväepolgu ülema kt. Edasi oli mitmetel sõjalistel ametikohtadel  olles küll pataljoni, polgu ja rooduülem või nende abi. Viimati oli  Scouts üksiku jalaväepataljoni ülema kt.  Mais 1932 lahkus sõjaväeteenistusest. Oli EVL Tallinna osakonna revisjonkomisjoni  esimees. VRVÜ Tallinna osak. liige.  Hiljem elas hoolealusena vanadekodus. Ta suri Nõukogude terroristliku õhurünnaku tagajärjel saadud vigastustesse  09.03.1944.a.  Tallinnas Magdaleena tänava vanadekodus. Egbert Jürima evis peale vabadusristi veel teisi kõrgeid autasusid.
Egbert Jürima oli abielus Leonore Jürimaga, abielu lahutati 1940.a. Neil oli ühine tütar Maret-Li.
Ebert Jürima maeti Siselinna Al.Nevski osa kalmistule nõukogude pommiohvrite platsile.

9. märtsi 1944.a. nõukogude terrorirünnakus Tallinnale hukkunute hauaplats.

Õhurünnaku algus 9/10 märtsil 1944.a. ja käik tunnistavad, et tegemist polnud sihtpommitamisega ehk kindlate strateegiliste objektide hävitamisega, vaid pindpommitamisega, mille eesmärgiks oli tervete linnaosade, sealhulgas ka kesklinna purustamine.
On esile tõstetud meile kõigile  oluliste hoonete purustamine  Eestimaa  suuremais linnades Tartus, Narvas, Tallinnas. Neid hooneid ei ole põhjust strateegilisteks sihtmärkideks pidada.9/ 10 märtsi õhurünnaku massiivsus annaks alust arvata, et inimohvrite  arv oli väga suur. Mitmesuguste uurimistööde tulemusena on jõutud kokkuleppele et ohvrite arv Tallinnas oli ca 800 inimest. (Tallinn tules, Tallinn, 1997.a.) Nõukogude Vene propaganda oli märtsipommitamise tegeliku käigu asendanud strateegiliste objektide  sihtpommitamise seletustega.
Märkimisväärselt vähem on käsitletud kirjanduses seda, mis toimus pommiohvritega. Tallinna pommitamisel hukkunud isikuid maeti kõigile Tallinna kalmistutele nii perekonna platsidele kui ka ühishaudadesse. Tänaseks mitmed mälestustahvlitele graveeritud isikute hauatähised ka perekonna hauaplatsidel, kuid ei ole teada paljud neist tegelikult on pereplatsidele maetud ja paljudele on perekonnad püstitanud kenotaafi hukkunute lähedaste kalmude juurde.

25.aprillil 1990.a püstitati korrastatud muruga kaetud  platsile kõrge puurist metallist teabeplaadikesega ja algatati traditsioon igaaastaselt 9. märtsi keskpäeval läbi viia pommiohvrite mälestustseremoonia.
16.detsembril 2004.aastal avati Tallinna linnavalitsuse poolt püstitatud paekivist  mälestiskompleks, millel asetsevad mustast graniidist plaadid kõigi 544 hukkunu nimega, kes on antud alale ühishaudadesse maetud. Mälestukompleks on projekteeritud arhitekt Kaire Rjadnev-Meristo Poolt.
Andmed: Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“ Viljandi, 2016; J.Kivimäe, L.KõivL. „ Tallinn tules“,  1997:Tallinna Linnaarhiiv; M.Kask eraarhiiv; Märtsipommitamine. 60.aastat märtsipommitamisest ja 50 aastat Haagi koventsioonist.