Paul Ambur (1904-1974)
Kultuurilooline haud
Tallinna Pärnamäe kalmistu, PIII, 25, F-536, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Ene Ambur 18.06.1987 21.06.1987
Paul Ambur 05.01.1904 21.04.1974 24.04.1974
Aleksander Seegel 22.08.1973 25.08.1973
Elli Seegel 23.05.1978 27.05.1978

 

Paul Evald Ambur (1936.a-ni Hamburg) (1904 – 1974) kirjastustöötaja, raamatu- ja kirjandusteadlane
 Sünd 05.01.1904.a. Järvakandi v.
 Surn. 21.04.1974.a. Tallinn
Paul Ambur sündis Harjumaal Järvakandi vallas ehitustöölise Mihkel Hamburgi ja tema naise Kai Hamburgi perekonnas. Alghariduse sai Järvakandis a-il 1913- 1919.  Keskhariduse omandas Tallinna õp. Seminaris a-il  1919- 1924. Edasised õpingud jätkusid Tartu Ülikoolis filosoofia- ja õigusteaduskonnas a-il 1924 -1929.a., TÜ lõpetas  mag phil-na rahvaluule alal.   Paul Ambur töötas õpetajana Kehtna algkoolis, Konguta  Kõsse algkoolis (juhatajana) jm. Ta töötas LOODUSE kirjastuses 1931-1940, Tartu Eesti Kirjastuses 1941-1944, kirjastuskeskuse müügikeskuses, ÕHTULEHE toimetuses 1944-1945, kirjastuses ILUKIRJANDUS JA KUNST 1945-1948. Paul Ambur vangistati poliitilistel põhjustel 27. VII. 1949 Tallinnas. Talle mõisteti 25+5 aastat vangistust, viibis Sevurallagi Sosvas. Vabanes vanglast 19.IX 1954. Aastatel 1964-1965 töötas Paul Ambur Kunstifondi rändnäituste direktorina. Kirjandusarvustajana alustas Paul Ambur tööd 1925.a. Koostas EESTI KIRJANDUSE AJALOO VÕRDLEVA KRONOLOOGIA TABELID. Mitmete muude uurimuste kõrval avaldas  raamatu NOOR-EESTI OLEMUS NING KIRJANDUSKULTUURILINE TEGEVUS, kus ta avaldas täiesti uusi vaatkohti  NOOR-EESTI hindamisel. Avaldas  Evald Kindluse  pseudonüümi all romaani TALVISED RÄNDLINNUD (1931).  Ta koostas eri perioodide lüürikavalimikke ja koos teistega kirjanduslugemikke koolidele. Toimetas E.Särgava KOGUTUD TEOSED I-III jpm.  Paul Ambur  tegeles enne vangistamist koos mitme  teise kirjanikuga ulatuslike muinasjuturaamatute koostamise ja tõlkimisega nagu IMEVESKI, KULDVOKK, TUULESÕLMED,  kuid tema nime ei märgitud kusagil. Kõik avaldati abikaasa Ene Amburi nime all.  1949.a keelustati muinasjuttude väljaandmine hoopiski, osa tõlkeid jäi käsikirja. Neist on avaldatud peale Ene ja Paul Amburi surma  SININE VÖÖ ja  VÕLUKÜBAR..  Raamatuharrastajana oli Paul Ambur endale muretsenud 15000 köitelise raamatukogu,  mis 1944.a. nõuk. Vene pommirünnakus osaliselt ära põles. Alates 1940.a-st tegeles ta eksliibriste kogumise, uurimise ja publitseerimisega, suhtles liiduvabariikide ja välismaiste  ekslibristidega trükisõna kaudu.  Tema  enda sellealane kogu sisldas üle 40000 eksliibrise, mis oli suurim NSV Liidus, arvatavasti ka maailmas. Enamik kollektsionääridest on saanud innustust ning nõuandeid just temalt. Kui lisada artiklid, raamatud ja kataloogid eksliibristest ja nende autoritest, mis on aidanud tutvustada Eesti ja  nõukogude eksliibrisekunstnikke meil ja välisriikides, võib öelda, et Paul Ambur on olnud enam kui 30 aasta jooksul meie eksliibrisekunsti suurim arendaja, edasiviija ja propageerija. Tema ülevaatekataloog eesti eksliibriseloomingust 1900 – 1967 EESTI EKSLIIBRIS jäi kahjuks trükis ilmumata.
Inimesena oli Paul Ambur elav ja toimekas, ta oli jutukas ja hoolimata kerekusest oma kodumiljöös hoogsalt liikuv ja heatujuline.
Paul Amburi abikaasa oli Ene Ambur. Peres kasvasid tütar Hele (hiljem Koitla, ajaloolane) ja poeg Valdar.
Andmed: K.Laane ERAARHIIV;  EKL, Tallinn, 2000;

 

Loe lisaks