Jaan Tõnisson (1868 – 1941?) riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane
Kultuurilooline haud
Tallinna Metsakalmistu, V, Kuulsuste küngas, 43, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Friedrich-Karl Akel 05.09.1871 03.07.1941 28.11.2017 (sümb.)
Ado Birk 14.11.1883 02.02.1942 28.11.2017 (sümb.)
Kaarel Eenpalu 28.05.1888 27.01.1942 28.11.2017 (sümb.)
Jüri Jaakson 16.01.1870 20.04.1942 28.11.2017 (sümb.)
Juhan Kukk 13.04.1885 04.12.1942 28.11.2017 (sümb.)
Heinrich Mark 01.10.1911 02.08.2004 28.11.2017 (sümb.)
Ants Piip 28.02.1884 01.10.1942 28.11.2017 (sümb.)
Jaan Teemant 24.09.1872 24.07.1941 28.11.2017 (sümb.)
Jaan Tõnisson 22.12.1868 03.07.1941 28.11.2017 (sümb.)

Jaan Tõnisson  (1868 – 1941?)  riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane
Sünd.22.12.1868 Viljandi v.
Surn. 01.07.1941? Tallinn?
Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Tänassilma lähedal Mursi suurtalus. Tema kodus valitses vennastekogudusele omane vagadus ja kasinus ning ka kompromissitu  rahvuslik meelsus. Tõnissoni pere oli küllaltki jõukas ning traditsioone austav, ka Jaan Tõnissoni ilmavaade kujunes üsna alahoidlikuks, traditsioonilisi aateid ja väärtusi hindavaks. Jaan Tõnisson omandas esmase hariduse kodus. 1878. aastal asus ta õppima Tusti külakooli, mille lõpetamise järel õppis ta Viljandi kihelkonna-, elementaar- ja kreiskoolis. Gümnaasiumis õppimise asemel võttis ta eratunde Tartus. Peale küpsuseksami sooritamist Tallinna Gümnaasiumis aastal 1888, asus Jaan Tõnisson Tartu Ülikooli õigusteaduse erialale. Esimestel aastatel pärast ülikooli õppima asumist polnud Tõnisson ühiskondlikult eriti aktiivne, kuid 1891.a. sai temast Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) esimees ning hiljem tegutses ta selle vilistlasena väga aktiivselt. 1892. aastal, mil tema juuraõpingud Tartu Ülikoolis juurakandidaadi kraadiga lõppesid, astus ta ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Seal oli ta Villem Reimani kõrval, kellega tal tekkisid tihedad sõprussidemed, üks aktiivsemaid liikmeid, kes püüdis Seltsi sisemiselt uuendada ja tegevust elavdada.Sama aasta jõulude ajal sai Tõnissonist Karl August Hermanni kutsel ka Postimehe toimetuse liige. 1894. aasta sügisel siirdus Jaan Tõnisson Orjoli, kus ta kahe aasta vältel tegutses kohtuametniku kandidaadi ja uurijana. See jäi ka ainsaks perioodiks Tõnissoni elus, kus ta tegutses juristina. Edasine karjäär Venemaal teda ei paelunud ning 1896. aasta sügisel oli ta tagasi Eestis, et senisest tunduvalt aktiivsemalt osaleda rahvuslikus liikumises. 1896. aastal ostis grupp rahvuslikult meelestatud eesti tegelasi, kellest mõjukaimad olid Oskar Kallas ja Karl Koppel, Villem Reimani algatusel Karl August Hermannilt Postimehe, et see taas eesti rahvuslaste häälekandjaks teha. Reiman andis selleks puhuks 2500 rubla, mis oli annetustest suurim. Viimase soovitusel määrati lehe peatoimetajaks äsja Venemaalt naasnud Jaan Tõnisson. Lehe ostmises osales ka viimane, olles selle omanikuks kuni 1930. aastani. Jaan Tõnissoni juhtimisel kujunes Postimehest kiiresti eesti mõõduka suuna rahvuslaste häälekandja, selle ümber koondus enamik Lõuna-Eesti mõjukatest rahvusliku liikumise tegelastest. Muuhulgas tegi lehele kaastööd ka hilisem kommunist Hans Pöögelmann. Pärast Postimehe peatoimetajaks saamist asus Tõnisson koos oma mõttekaaslastega üle võtma ka teisi eestlaste rahvuslikke ettevõtmisi Lõuna-Eestis. 1898. aastal sai temast Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi juht, kellena ta õhutas põllumajanduse intensiivistamist, karjakasvatuse arendamist  ja kodukäsitöö edendamist. Tema juhtimisel toimusid 1899 ja 1905 ka üle-Eestilised põllutöökongressid, mis koondusid eesti põllumehi paljudeks uuendusteks. Nendest olulisimaks võiks pidada Jaan Tõnissoni juhitud ühistegevusliikumine, mis tegeles mitmete ühistute (toonases kõnepruugis ühisuste) rajamisega. Lisaks Tartu Põllumeeste Seltsile kuulus Jaan Tõnisson ka mitmete teiste Eesti seltside juhatustesse, kus tegutses koos oma teiste mõttekaaslastega, kellest olulisimaks võib pidada Villem Reimani. Reiman oli Jaan Tõnissonile ideeliseks ja moraalseks eeskujuks, samuti üheks lähedasemaks sõbraks. Jaan Tõnissoni rahvuslik-liberaalne ideoloogia keskendus pigem aatelisele, mitte aga materiaalsele küljele, sest tema kultuurrahvusliku maailmavaate järgi oli eestlastele rahvusena olulisimaks ühtne kultuur ja aated, mitte aga materiaalsed väärtused või konkreetsed poliitilised õigused, mis olid küll tähtsad, aga mitte esmatähtsad. Majanduslikke vahesid eestlaste hulgas pidas Tõnisson vähetähtsateks, ilmselt seetõttu, et ta pärines jõukast taluperekonnast ning tema nägemuses pididki eestlased saama edukateks haritud rahvusaateid kandvateks põllumeesteks. Tõnissoni nägemusele oponeerisid aga lisaks riiklikku venestuspoliitikat toetavatele tegelastele ning Balti erikorda säilitada püüdvatele baltisakslastele ka mitmed eestlaste huvigrupid. Kõige silmapaistvamaks  Jaan Tõnissoniga väitlejaks oli esialgu Ado Grenzsteini toimetatud ajaleht Olevik, mis manitses eestlasi kohanema venestuspoliitkaga ning pidas eestlaste rahvuskultuuri arendamist mõttetuks ja isegi kahjulikuks. Jaan Tõnisson ei saanud selliste seisukohtadega mõistagi kuidagi nõustuda ning kritiseeris teravalt Grenzsteini vaateid. Hoolimata sellest, et viimane püüdis salakaebuste kirjutamisega riigivõimu esindajatele oma positsiooni kindlustada, jäi ta peagi Jaan Tõnissonile selgelt alla. 1901. aastal lahkus ta Eestist murtud mehena ning vaen Jaan Tõnissoniga saatis teda kuni elu lõpuni: Grenzstein nimetas teda oma Prantsusmaal ilmunud antisemiitlikes kirjutistes Eesti esijuudiks. 20. sajandi alguses tekkis aga Jaan  Tõnissonile ja Postimehele tõsiseltvõetav konkurent ka rahvuslikult platvormilt, kui Tallinnas hakkas ilmuma Konstantin Pätsi poolt toimetatud Teataja. See rõhutas just eestlaste materiaalset kitsikust võrreldes baltisakslastega ning nõudis ettevaatlikul toonil ka eestlaste poliitiliste õiguste kasvatamist. Üldiselt olid Postimehe ja Teataja vaated eestlaste eluolu edendamisele küll sarnased, kuid rõhuaetuste erinevus tekitas nende vahel kohati suhteliselt teravat vastasseisu.  Jaan Tõnissoni iseloom oli erinevalt pehmeloomulisest Pätsist ka väga ägedaloomuline, ta ei kannatanud endale Postimehe ringkonnas mingisugust vastuvaidlemist.  Mõnegi toimetuse liikme mälestuste põhjal oli  Jaan Tõnisson võimukas, äkiline ja rahaasjades korratu peatoimetaja, samavõrd aga ka iseendagi suhtes järeleandmisi tegemata aateline, põhimõttekindel, ajalehetöös väsimatu ning helde noorte toetust vajavate intellektuaalide suhtes.  Iroonilisel kombel sai aga just Pätsist hiljem autoritaarne riigijuht, samas kui Jaan Tõnisson jäi kindlaks demokraatlikele väärtustele. Lisaks Teatajale kritiseeris Jaan  Tõnissoni rahvuspoliitikat ka Tartus Peeter Speegi poolt toimetatuna ilmunud sotsiaaldemokraatlik ajaleht Uudised, mis veelgi teravamalt tõstis esile majanduslikke probleeme. 1904. aastal puhkes Postimehe jaUudiste vahel nõndanimetatud „seelikute sõda", kuna sotsialistlikult meelestatud Tartu naisgümnasistid käisid  Jaan Tõnissoni arvates liialt vabameelselt läbi kohalike sotsiaaldemokraatidega ja kandsid lisaks ka äsja moodi tulnud lühikesi seelikuid. Seetõttu süüdistas ta neid koguni kõlvatus eluviisis. Seepeale nimetasid kohalikud sotsialistid Postimehe ringkonda vanameelseks ja silmakirjalikuks seltskonnaks.1905. aasta revolutsiooni ajal vastandus Jaan Tõnisson radikaalsetele poliitilistele seisukohtadele, samuti ka vägivaldsele tegevusele, millest tuntuimaks sai suur mõisate põletmise aktsioon Põhja-Eestis aasta lõpus. Siiski otsustas ka tema revolutsiooni ajal osaleda poliitilises tegevuses, et oma seisukohti eestlaste rahvuskultuurilisele arengule läbi suruda. 26. novembril rajas ta Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE), mille eesmärkideks olid konstitutsioonilise moanrhia kehtestamine Venemaal ning eestlastele Eesti- ja Liivimaal suuremate poliitiliste õiguste andmine, samuti eesti keelele saksa ja vene keelega võrdse staatuse andmine ning hariduse eestistamine. Jaan  Tõnisson lootis, et Nikolai II Oktoobrimanifest annab võimaluse need eesmärgid ka rahumeelselt täita. Võrreldes aga revolutsioonis kõige aktiivsemalt tegutsenud sotsialistide ja teiste radikaalidega tundusid Jaan Tõnissoni seisukohad suhteliselt tagasihoidlikud ning teda süüdistati koguni tagurluses. 7.-29. novembrini toimunud rahvaasemike kongressil Tartus jäidki tõnissonlased vähemusse ning kongress läks lõhki. Radikaalsemaid seisukohti esindanud valisid oma juhiks Jaan Teemanti, kes juhtis nõndanimetatud aulakoosolekut Tartu Ülikooli aulas, samas kui Jaan Tõnissoni pooldajad jäid „Bürgermusse" majja. Viimased kinnitasid ERE seisukohti ning taunisid vägivalda. 1906. aasta alguses tegutsenud karistussalkade tegevuse vastu avaldas Jaan Tõnisson valjuhäälset protesti ning saavutas lõpuks ka nende tegevuse uurimise samal aastal kokku tulnud Venemaa Riigiduuma poolt. Lõppkokkuvõttes see aga kuskile ei viinud, sest tsaarivalitsus polnud tema korraldusel tegutsenud karistussalklaste tegevuse ametlikust hukkamõistmisest huvitatud. Pärast revolutsiooni õnnestus Tõnissonil enamikku eesti poliitikuid tabanud repressioonidest esialgu pääseda, Postimees jätkas ka 1906. aastal ilmumist ning ERE tegutses lühikeste vaheaegadega ainsa legaalse eesti erakonnana kuni 1917. aastani. 1906. aasta alguses valiti esimest Venemaa Riigiduumat, millest loodeti palju, kuna see pidi olema esimene samm konstitutsioonilise monarhia kehtestamise suunas. Liivimaalt valiti talupoegade saadikuna Duumasse ka Jaan Tõnisson. Ta sai seal tuntuks ägeda kõnemehena, kes kaitses väikerahvaste õigusi ja taotles eestlastele ka kultuurilist autonoomiat. Et tema ja teised eestlased tegutsesid aga autonomistide-regionalistide saadikurühmas, kus olid ka iseseisvust nõudvad Poola saadikud, siis ei olnud tema seisukohtade läbiminek paraku võimalik. Hiljem liitusid eesti saadikud kadettidega (konstitutsioonilise monarhia pooldajatega). 1906. aasta teisel poolel saadeti esimene Duuma selle radikaalse meelestatuse pärast laiali ning edaspidi püüdis tsaarivõim tagada selle, et teda toetavad rühmad oleks Duumas ülekaalus. Seetõttu kärbiti tunduvalt ka eestlaste esindatust selles. Jaaan Tõnisson ja mitmed teised liberaalselt meelestatud duumasaadikud protesteerisid aga energiliselt Duuma laialisaatmise vastu ning kirjutasid alla seda taunivale Viiburi märgukirjale. Seetõttu mõisteti Jaan Tõnisson aga võimule allumatuse pärast vangi ning Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks. 1908. aastal pidigi Jaan Tõnisson kolm kuud vangis istuma. Pärast vangistusest vabanemist tegeles Jaan Tõnisson peamiselt hariduselu edendamisega: tema algatusel juba 1906. aastal loodud Eesti Noorsoo Kasvatamise Selts (ENKS) rajas 1910. aastate alguses mitmeid erakoole, sealhulgas eriti tütarlastele. Tänu 1906. aasta keeleseadusele sai õppetöö nendes toimuda eesti keeles. 1915. aastal rajas Jaan Tõnisson Tartus ka Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille ametlikuks eesmärgiks oli Liivimaa sõjapõgenike abistamine, ent mis tegeles ka rahvusliku liikumise juhtimisega.Tänu oma aktiivsele tegutsemisele sai Jaan Tõnissonist sel perioodil Eesti rahvusliku liikumise suveräänne liider. Tema autoriteedi kasvuga kaasnes aga ka vastaste koondumine ning samuti ei kadunud Tallinna ja Tartu vastasseis konkurentsis rahvusliku liikumise keskuse positsiooni pärast. Jaan Tõnissonile kinnistusid sel ajal aga hüüdnimed Koodi-Jaan ja Vana Jaan, millest esimene oli pilkava, teine aga pigem austava alatooniga. Baltisakslased hüüdsid teda ka Nuustaku hertsogiks. 1917. aasta märtsis, pärast seda, kui Veebruarirevolutsioon oli Venemaale toonud äärmise poliitilise vabaduse aja, õnnestus eestlastel saavutada autonoomse Eesti rahvuskubermangu loomine. Kubermangu projektiga oli tihedalt seotud ka Jaan Tõnisson, kes esialgu pooldas küll kahe kubermangu moodustamist, kuna sellisel juhul oleks saanud lisaks kahele kubernerikohale luua ka kindralkuberneri oma. Kindralkuberneril oleks aga olnud temale alluvate kubermangude siseasjade üle otsustamisel tunduvalt suurem vabadus kui kuberneril. Kuid Jaan Tõnissoni vastased nägid selles ainult tema katset endale haarata Lõuna-Eesti kuberneri ametikoht ning kahe rahvuskubermangu idee ei leidnud kuigi suurt toetust. Venemaa Ajutisele Valitsusele esitatud lõpp-projektis Tõnisson siiski osales. 1917. aasta aprillis nimetas Jaan Tõnisson Eesti Rahvameelse Eduerkonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mis 1919. aastal sai nimeks Eesti Rahvaerakond. Selle juhiks (aastatel 1932-1935 kandis see veel nime Eesti Rahvuslik Keskerakond) jäi ta kuni 1935. aastani, mil poliitiliste erakondade tegevus Eestis peatati. 1917. aasta juunis sai Jaan Tõnissonist Eesti Maanõukogu (Maapäeva) liikmeks, kellena jätkas ta aktiivset poliitilist tegevust. Oma sõnavõtus 1917. aasta septembris arvas ta, et Vene riik on surmahaige ja Eesti peaks Venemaast lahku lööma ning moodustama vabade rahvaste föderatsiooni koos Rootsi, Norra, Soome, Läti ja Leeduga. Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumisele, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid Jaan Tõnissonile hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa Föderatsiooni ideed. Tema toetus iseseisvusideele muutus aga täiesti kindlaks pärast enamlikku oktoobripööret. 15. novembril (uue kalendri järgi 28. novembril) kuulutas Maapäev end kõrgeimaks võimus Eestis. Selle tähistamiseks ja rahvusideede toetuseks organiseeris Tõnisson Tartu Raekoja platsil suure meeleavalduse, kuhu kogunes suur hulk sinimustvalgete lippudega inimesi. Enamlased ajasid meeleavalduse aga laiali ning vangistasid lisaks mitmele teisele Eesti poliitikule ka Jaan Tõnissoni. Esialgu plaaniti ta koguni maha lasta, kuid Viktor Kingissepa ettepanekul saadeti ta eksiili. Hiljem olevat Jaan Tõnisson Kingissepale vastanud sellega, et esitas pärast tema tabamist 1922. aastal ettepaneku ta ellu jätta. Alates 1917. aasta detsembrist kuni 1918. aasta novembrini viibis Jaan Tõnisson välismaal. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ning oli 1918. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht.Kogu selle aja viibis ta välismaal ning püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust. Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid märtsis de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritannia, mais 1918 ka Itaalia. Eesti Ajutise Valitsuse portfellita ministri ametikoht tagas talle ka nendes riikides mõningase autoriteedi.1919. aasta algul osales Jaan Tõnisson Eesti Asutava Kogu valimistel, kus tema juhtiud Eesti Rahvaerakond jäi valimistulemuselt kolmandaks. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Jaan  Tõnisson koalitsioonis vasakerakondadega oma esimese valitsuse, mis juhtis riiki kuni 1920. aasta juulini. Jaan Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõda, sõlmiti Tartu rahu ning astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks. Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Uus peaminister Ado Birk sai Asutavas Kogus aga väga väikese toetuse ning loobus valitsusjuhi kohast. Nii pani oma teise valitsuse kokku Jaan Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma, sest seekord tekkis vastuolu talumaade jagamise ümber (valitsus tahtis maid anda eelisjärjekorras Vabadussõjas silma paistnutele, ent sotsialistid olid selle vastu). Seejärel astus ametisse Ants Piibu valitsus. Jaan Tõnisson kandideeris aga edukalt Riigikokku   ning oli selle I-V koosseisu liige, aastatel 1923-1925 ja 1932-1933 ka parlamendi esimees. Oma esimesel ametiajal riigivanemana 09.12.1927-04.12.1928 parandas Jaan Tõnisson suhteid Rootsiga, tehes sinna 1928. aastal riigivisiidi ning valmistas nõnda ette kuningas Gustav V vastukülaskäiku 1929. aastal. Jaan Tõnissoni eesmärgiks oligi Eesti lähendamine Skandinaavia maadele, sest ta taipas, et Balti riikide omavaheline liit jääks välisjulgeoleku tagamiseks liialt nõrgaks. Ent Rootsi ei olnud liidust Eestiga reaalselt huvitatud ning hilisemad valitsused asusid otsima hoopis Poola toetust. Lõpptulemuseks oli see, et tuge ei saadud kusagilt ning Eesti pidi leppima nõrga ja lõdvalt seotud Balti Liiduga. Välispoliitikaga tegeles Jaan Tõnisson aga ka edaspidi, olles aastatel 1931–1932 Konstantin Pätsi ja Jaan Teemanti valitsustes välisminister. 1932. aastal tähistati erilise pidulikkusega Tartu Ülikooli 300. juubelit. Selleks puhuks kutsuti külla ka Rootsi kroonprints Gustav Adolf (hilisem kuningas Gustav VI Adolf), ülikooli rajaja Gustav II Adolfi nimekaim, kes sai arheoloogina ka Tartu Ülikooli audoktoriks. Gustav Adolfit võõrustas Jaan Tõnisson. 1930. aastate alguses oli Eesti tõsises sisepoliitilises kriisis, sest ülemaailmne majanduskriis oli Eestit tabanud eriti rängalt ja lisaks sellele suurenes rahulolematus Riigikogus käiva erakondliku tülitsemise ehk „lehmakauplemisega" üha. Sellelt pinnalt võrsus ka rahva hulgas kiiresti populaarsust kogunud Vabadussõjalaste liikumine, mis nõudis Eesti poliitilise korralduse radikaalset muutmist, sealhulgas tugeva võimuga presidendi ametisseseadmist. Jaan Tõnisson püüdis nagu ikka jääda mõõdukate seisukohtade juurde ning ka kriisiaegadel säilitada rahvuslikku ühtsust. Nõnda ühinesid  Jaan Tõnissoni Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond ja kunagi Jüri Vilmsi poolt loodud Eesti Tööerakond 1932. aastal Eesti Rahvuslikuks Keskerakonnaks, mille juhtimist jätkas  Jaan Tõnisson. 1933. aasta mais, kui mitu valitsust ei olnud suutelised toime tulema majanduskriisiga, otsustas Riigikogu esimehe ametit pidav  JaanTõnisson lõpuks ise proovida Eestit sellest välja tuua. Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ning vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha. Eelmised valitsused ei olnudki "krooni kukutamisega" julgenud tegeleda ning Konstantin Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Jaan Tõnissoni valitsus a-il 18.05.1933-21.10.1933 ,       tegi lõpuks selle ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla. Lisaks sellele süüdistati teda ka Eesti kahe sõjalaeva mahaparseldamises Peruule, kuigi tegelikult oli nende müügis kokku leppinud juba eelmine valitsus. Jaan Tõnissoni valitsuse ajal toimus ka Vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ning moodustati koguni paramilitaarseid ühinguid. Et see hakkas ohustama Eesti riigikorda, oli Jaan Tõnisson sunnitud riigis välja kuulutama kaitseseisukorra, millega parteide löögirühmad laiali saadeti ning valitsuse kritiseerimist ajakirjanduses piirati. Tegu ei olnud diktatuuri kehtestamisega, sest kõik parlamentaarse demokraatliku riigikorra institutsioonid jäid täies mahus alles ning toimisid edasi. Jaan Tõnissoni eesmärgiks oli ebademokraatlikuks muutuvaid ühendusi "õigele teele" tagasi suunata, mis tal üldiselt ka õnnestus: sisepoliitiline olukord rahunes tunduvalt. Oktoobris 1933 toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste konstitutsiooniettepanek kindlalt võitis. Et Jaan Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagsi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra. Võimule sai Konstantin Pätsi kuues valitsus. Esialgu Jaan Tõnisson toetas 1934. aasta 12. märtsil Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri poolt läbi viidud riigipööret, sest selle eesmärgiks näis olevat vaid likvideerida vabadussõjalastest tuleneva oht Eesti demokraatlikule riigikorraldusele. Kuid peagi selgus, et Pätsi plaanid olid suuremad. Ta peatas Riigikogu tegevuse ning 1935. aastal ka erkondade tegevuse. Jaan Tõnisson, kes jäi demokraatlikele põhimõtetele alati kindlaks, kritiseeris neid ja teisi ebademokraatlikke sammePostimehes  korduvalt ning see tõigi kaasa temalt lehe äravõtmise 1935. aasta juulis. Ametlikuks põhjenduseks toodi küll lehe majanduslikud raskused, kuid oli selge, et tegelikult soovis Päts lahti saada oma autoriteetseimast oponendist. Poliitikast ja ajakirjanduselust lahkuma sunnitud Jaan Tõnisson ei jäänud siiski pensionipõlve pidama, vaid sai Eesti Ühistegevusliidu toel tööd Tartu Ülikoolis ühistegevuse professorina. Johan Kõpu juhitud Tartu Ülikool kujuneski üheks olulisemaks intellektuaalse opositsiooni keskuseks Pätsi Vaikivale Ajastule.1936. aastal esitasid endised riigivanemad Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Ants Piip ja Juhan Kukk märgukirja, milles heitsid Konstantin Pätsile ette demokraatliku riigivalitsemise kaotamist ning nõudsid Riigikogu ja erakondade tegevuse taaslubamist ning teiste kodanikuvabaduste taastamist. Kuna nelja riigivanema märgukiri ei saanud Eestis tsensuuri tõttu ilmuda, ilmus see Soome ajalehes Helsingin Sanomat. Konstantin Päts muutis oma senist valitsemiskorraldust 1938. aastal veidi demokraatlikumaks, kui rakendus uus põhiseadus, mille kohaselt taastati Riigikogu tegevus ning loodi presidendi ametikoht. Kuid erakondade tegevust ei taastatud ning Pätsile vastandavaid jõude püüti parlamendist eemal hoida. Jaan Tõnissonile siiski Riigikokku kandideerimisel takistusi ei tehtud ning ta osutuski valituks . Ta seati koguni üles presidendikandidaadina, kuid kaotas valimistel ettearvatult Pätsile. Hiljem oli ta riigikaitsekomisjoni liikmeks.1939. ja 1940. aastal kohtus Jaan Tõnisson mitmeid kordi Nõukogude spioonide ning värvatud agentidega (kelle sellisest staatusest Tõnissonil ilmselt teavet ei olnud, ta pidas neid lihtsalt Nõukogude-meelseteks tegelasteks), püüdes leida vastukaalu üha ähvardavamaks muutuvale Hitleri-Saksamaa ohule.Tema välispoliitiliseks arusaamaks oli, et kui Nõukogude-Saksa suhted on halvad, siis on nende vahel olevail riikidel võimalik iseseisvaks jääda, kui need aga omavahel kokkuleppele jõuavad, siis mitte. Nii lootis ta võib-olla anda oma panuse Nõukogude-Saksa vastasseisu tugevdamiseks. Samas ei panustanud ta ilmselt täielikult Nõukogude kaardile, sest otsis (ilmselt Johan Laidoneri ja Pätsi nõusolekul) Eestile aktiivselt toetust ka Rootsist, Soomest ja Suurbritanniast. Nõukogude agendid tema käest ilmselt mingeid riigisaladusi teada ei saanud ning pärast Talvesõja algust pettus Tõnisson Nõukogude-orientatsioonis täielikult. Jaan Tõnisson oli abielud Hildegard Hilda Tõnissssoniga. Peres kasvas viis last. 1939. aasta oktoobris tappis Tõnissoni poja naine, oma abikaasa, noore ja lootustandva ühiskonnategelase Ilmar Tõnissoni, mistõttu tema isa tabas tugev vapustus.  Jaan Tõnisson haigestus tõsiselt ning tervenes alles 1940. aasta kevadeks. Selleks ajaks oli ta kohtumised Nõukogude esindajatega täielikult lõpetanud. 1940. aastal, kui Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeeriti, pidas juba üle 70-aastane Tõnisson oma viimast poliitilise võitluse. Jaan Tõnissonile polnud tegevuseta istumine sobilik. 1940. aasta suvel algatas ta ulatusliku aktsiooni, organiseerides üle maa vastaskandidaatide esitamist kommunistlikele kandidaatidele nõukogude nukuparlamendi valimistel. Nõukogude võimud olid sunnitud vastaskandidaadid valimistelt jõuga eemaldama, demonstreerides sellega maailmale oma eba-demokraatlikku olemust. Kommunistides tekitas Jaan  Tõnissoni tegevus veelgi suuremat viha tema vastu. Jaan Tõnisson püüdis ka  mõjutada president K.Pätsi kasvõi sümboolselt nõukogude  sissetungijale vastupanu osutama, kuid president oli juba otsustanud vastupanuta alistuda.1940. aasta detsembris arreteeriti  Jaan Tõnisson NKVD poolt ning viidi Tallinnasse Pagari tänavale, kus teda kuni 1941. aasta aprillini korduvalt üle kuulati. Ülekuulamistel säilitas Jaan Tõnisson kindlameelsuse ega andnud kellegi vastu tunnistusi. Tõenäoliselt saigi see vankumatus talle saatuslikuks, sest kõige tõenäolisemalt hukati ta koos mitme teise Eesti poliitikuga 3. juuli paiku 1941 Tallinnas. Tegelikult pole aga tema elu kohta alates sama aasta aprillist kindlaid andmeid ja mitmed inimesed on väitnud, et nägid teda sõja ajal Nõukogude tagalas ja isegi veel 1940. aastate lõpul Tartus (Aarne Ruben. "Vares-Barbaruse valitsus" Tallinn, SE&JS 2001 ISBN 9985-854-36-5 (köites); lk 18). Need juhud tuleb aga ilmselt liigitada pigem soovmõtlemise alla.
Jaan Tõnisson propageeris tugeval kõlbelisel alusel seisvat rahvuslust, mis ei sea oma eesmärgiks teiste rahvaste allutamist, vaid vaimult suuremaks saamist. Paljuski tema organiseerimisel pandi alus nn. Tartu renessansile, mis murdis hambad tollasel venestuspoliitikal. Aadete edendamise kõrval taotles Jaan Tõnisson ka eestlaste majanduselu edendamist, pöörates erilist tähelepanu ühistegevusele. Jaan Tõnissoni eestvõtmisel asutati nii esimesed põllumajanduslikud ühistud kui laenu- ja hoiuühisused. Vaatamata - või tänu - oma märtrisurmale on Jaan Tõnisson Eesti rahva jaoks legend. Tema aateline poliitika innustas terveid põlvkondi ka kõige raskemal venestusperioodil 1970-80ndatel aastatel seisma vastu survele ning jääma oma vaimus vabaks. Jaan Tõnissoni kohusetunne ning nõue tegevusele kohustas järgnevaid põlvkondi võitlusele Eesti iseseisvuse taastamise eest.
1991. aastal asutati Jaan Tõnissoni Instituut, mis tegeleb Eesti kodanikuühiskonna, kultuuri ja hariduse edendamisega. 2001. aastal püstitati Tartusse ka Jaan Tõnissoni mälestussammas. Tartus asub ka Jaan Tõnissoni nimeline tänav.
28.11.2017.a. avati Jaan Tõnissonile Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; Jaan Tõnisson
“Kõlblus ja rahvuslus”, Tartu, 2010; Jaan Tõnisson „Riigivanem“, Tartu, 2011;
.kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=232&table..; Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997; www.jti.ee/et/instituudist/jaan-tonisson/; ttps://www.tuglas.fi/katse_näha_jaan_tõnissoni;

 Loe lisaks...

Jaan Teemant (1872 – 1941?) poliitik ja advokaat
Sünd. 24.09.1872   Vigala v.
Surn. 24.07.1941? Tallinn?
Jaan Teemant sündis Vigala vallakirjutaja Aadu Teemanti esimese lapsena Illustes. Vigala vald asus Läänemaal. Tema lapsepõlv möödus aga Kohila lähedal, kuhu tema vanemad olid talu ostnud. Jaan Teemanti perekond oli majanduslikult piisavalt heal järjel, et võimaldada tal õppima asuda Hugo Treffneri eragümnaasiumi Tartus. 1893. aastal lõpetas Jaan  Teemant Hugo Treffneri eragümnaasiumi Tartus ja asus mõne aja pärast Peterburi ülikooli õppima õigusteadust. Seega oli tema haridustee eesti rahvusliku liikumise tegelaste enamikust, kes omandasid kõrghariduse Tartu Ülikoolis, erinev. Kuid hoolimata sellest, et Jaan Teemant veetis oma ülikooliaastad Vene impeeriumi pealinnas, asus ta selle lõpetamise järel 1901. aastal advokaadina tööle siiski kodumaal, Tallinnas. Tänu aktiivsele tegutsemisele eestlaste huvides õnnestus  Jaan Teemantil pärast 3-aastast advokaaditööd üpris kergesti saada linnavolikokku valitud. Alates 1901. aastast Tallinnas juristina tegutsedes saavutas Jaan  Teemant kiiresti kuulsuse, sest kaitses eesti talupoegi protsessides mõisnike vastu ja kritiseeris baltisakslaste privileege ning üleolevat hoiakut eestlaste suhtes. Ta liitus ka Konstantin Pätsi Teataja rühmitusega ning sai sealt ilmselt ka küllaltki olulisi sotsialistlikke mõjutusi. Tänu oma populaarsusele eestlaste seas sai Jaan Teemantist 1904. aastast Tallinna volikogu liige, kellena ta jätkas aktiivselt eestlaste õiguste eest seismist. Ta paistis silma suure poliitilise aktiivsusega, mis eriti avaldus juba aasta hiljem, kui puhkes 1905. aasta revolutsioon. Jaan Teemant tegi kõik endast oleneva, et püüda selle abil eestlaste olukorda parandada. Ta organiseeris märgukirjade saatmist valitsusele ning nõudis 1. mail toimunud meeleavalduse vägivaldse laialiajamise tagamaade uurimist. Revolutsiooni käigus tema vaated üha radikaliseerusid, ta liitus sotsiaaldemokraatidega, ehkki nende kõige radikaalsemate nõudmistega ta siiski ei nõustunud. Talupoegade kaitsjana oli tal aga väga suur moraalne autoriteet. 27. 11. (uue kalendri järgi 10. detsembril) 1905 toimunud Rahvaasemike kongressil Tartus puhkes suur vastuolu mõõdukate "tõnissonlaste" ja radikaalsete sotsialistide vahel. Viimastel õnnestus saavutada enamus ning nad valisid koosoleku juhatajaks oodatud Jaan Tõnissoni asemel hoopis Jaan  Teemanti. Tõnissonlased sellega aga ei leppinud ja nõnda otsustasid sotsialistid kongressi toimumiskohast "Bürgermusse" saalist lahkuda. Nad pidasid eraldi kongressi TÜ aulas, kus võeti vastu väga radikaalsed nõudmised, alates vabariigi kehtestamisest lõpetades relvastatud ülestõusule kutsumisega. Ilmselt ei toetanud ka koosolekut juhtinud Jaan Teemant kõiki nõudmisi, kuid ta pidi need siiski radikaalide enamuse survel kinnitama. Tänu sellele, et Jaan Teemant oli formaalselt radikaalide kõige esimene mees, hakkasid tema vastu peagi huvi tundma ka politsei ning isegi siseminister Durnovo, kes nimetas teda "Eestimaa kuningaks", kes soovitas oma natsionalistliku partei abil luua Eesti Vabariiki. Samadel seisukohtadel olid ka mitmed baltisakslased, kellele ta kohtuasjade võitmisega oli palju peavalu valmistanud. Jaan Teemant mõistetigi 1905. aasta lõpul mässu õhutamise pärast surma, kuid tal õnnestus õigeaegselt põranda alla minna. Hiljem lahkus ta maalt ja elas eksiilis Šveitsis.1908. aastal asendati Venemaal sõjaseisund "kõvendatud valvekorraga" ning muuhulgas tühistati ka Jaan Teemantile määratud surmanuhtlus. Tema ja Konstantin Pätsi surmanuhtluste tühistamise asja ajas aktiivselt eesti advokaat Jaan Poska, kes oli nende mõlema mõttekaaslane ja sõber. Seetõttu otsustas ta Eestisse tagasi tulla. Kuid niipea, kui Jaan  Teemant tagasi jõudis, vangistati ta ja saadeti enam kui kaheks aastaks kindlusvanglasse, millele järgnes umbkaudu sama pikk asumine Põhja-Venemaal Arhangelski kubermangus (oblastis) (aastatel 1911–1913). Alles seejärel sai ta naasta Tallinna ning jätkata oma advokaadikarjääri.
Kuni Veebruarirevolutsioonini hoidis Jaan Teemant madalat profiili ja tegutses vaid advokaadina. Kuid kui revolutsiooni järel eestlastele lai poliitiline tegevusväli avanes, kasutas Jaan Teemant seda kohe ära. Ta valiti Eesti Ajutise Maanõukogu ehk Maapäeva liikmeks ning juulist kuni novembrini oli ta selle aseesimees. Tema poliitilisi seisukohti olid eelnevad üleelamised muutnud aga tunduvalt mõõdukamateks ning sotsialistide asemel kuulus ta Konstantin Pätsi juhitavasse paremtsentristlikku blokki, mis hiljem moodustas agraarpartei Eesti Maaliit. 1918. aasta 11.11. nimetati Jaan Teemant Eesti Vabariigi esimeseks riigiprokuröriks. Selles ametis oli tal enim tööd Vabadussõja esimestel kuudel, mil tal tuli võidelda enamlaste sisemise agitatsiooni ja õõnestamise vastu. Muuhulgas korraldas ta 1919. aasta veebruaris ka Saaremaal puhkenud mässu uurimist ning käis selle kohta ka koha peal materjali kogumas. Hiljem heideti seda talle Nõukogude valitsuse poolt karmilt ette. 1919. aasta kevadel valiti Teemant Maaliidu nimekirjas Asutavasse Kogusse ning ta loobus riigiprokuröri ametist. Parlamendis võttis ta osa agraarreformi koostamisest. Kui sõda lõppes, otsustas Jaan Teemant aga poliitikuametist loobuda ning naasis advokaaditöö juurde. Temast sai Vannutatud Advokaatide Nõukogu esimees ehk Eesti advokaatide eestkõneleja. Poliitikasse naasis ta 1923. aastal, kui sai II Riigikogu liikmeks. 1923. aastal naasis Jaan Teemant poliitikasse, ta liitus Põllumeeste Koguga ja valiti ka Riigikokku. Seejärel osales ta kõigi Eesti seadusandlike kogude töös kuni Vaikiva ajastuni. Et Põllumeeste Kogusid esialgu juhtinud Konstantin Päts 1920. aastate keskel ajutiselt poliitikast taandus, siis jäi partei juhtimine ennekõike  Jaan Teemanti õlule. Tema juhtimisel oli partei küllaltki edukas ning tal õnnestus riigivanemana juhtida koguni kolme järjestikust valitsust, mille kõigi ametiaeg kokku siiski ei ületanud kahte aastat. Jaan Teemanti valitsusaeg, nn tema I,II ja III valitsus oli a-il 15.12.1925 – 09.12. 1927.  Ent ikkagi sai Jaan Teemantist üks pikaajalisemaid valitsusjuhte, keda ametiaegade pikkuselt ületasid vaid Päts ja Jaan Tõnisson. Jaan Teemanti IV ametiaeg riigivanemana oli 19.02.1932 -19.07.1932.a., kui majanduskriis Eestis oli jõudnud haripunkti. Mitu valitsust enne teda polnud suutnud kriisi ületada, kaasa arvatud Konstantin Pätsi oma, mis oli ametis just enne Jaan Teemanti oma. Viimane püüdis traditsiooniliste vahenditega asja kontrolli alla saada, kärpides kulusid ja püüdes Eesti krooni kurssi hoida, kuid lõppkokkuvõttes see ebaõnnestus. Viis kuud pärast moodustamist koalitsioon lagunes. Ehkki tema valitsusse suhtuti üldiselt negatiivselt, ei mõjutanud see Jaan Teemanti enda reputatsiooni. Veel samal aastal valiti ta Tartu Ülikooli audoktoriks. Jaan Teemant oli ka korp! Rotalia liige (1928). Riigivanemana osales ta ka Tartu Ülikooli 300. aastapäeva pidustustel.1932. aastal tähistati erilise pidulikkusega Tartu Ülikooli 300. juubelit. Selleks puhuks kutsuti külla ka Rootsi kroonprints Gustav Adolf (hilisem kuningas Gustav VI Adolf), ülikooli rajaja Gustav II Adolfi nimekaim, kes sai arheoloogina ka Tartu Ülikooli audoktoriks. Gustav Adolfit võõrustas Jaan Tõnisson. Kuningas Gustav V kutsumisest otsustati aga majandusliku kitsikuse tõttu loobuda. 30. juunil peeti ülikooli 300. juubelile peetud pidulik aktus, kus osalesid nii kroonprints, riigivanem Jaan Teemant kui ka rektor Johan Kõpp. Sündmuste meenutuseks anti välja ka juubelimünt. Demokraatia pooldajana distantseerus Jaan Teemant Vaikiva Ajastu kehtestanud Konstantin Pätsist ja kritiseeris juba 1934. aasta juunis valitsuse ebademokraatlikke samme. Hiljem kaitses ta advokaadina vabadussõjalasi ja teisi autoritaarse valitsusega vastuollu sattunud tegelasi. Seetõttu oli ta võimule pinnuks silmas ning mais 1936 pidi ta ise kohtu all tunnistusi andma, kuna vapsid olid Jaan Teemanti nime kasutanud ülestõusule kutsuvatel lendlehtedel. Otsest seost Jaan Teemantil vapsidega siiski polnud ja nende autoritaarsusesse kalduvaid vaateid ta ei jaganud. 1936. aastal esitasid endised riigivanemad Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Ants Piip ja Juhan Kukk märgukirja, milles heitsid Konstantin Pätsile ette demokraatliku riigivalitsemise kaotamist ning nõudsid Riigikogu ja erakondade tegevuse taaslubamist ning teiste kodanikuvabaduste taastamist.Kuna nelja riigivanema märgukiri ei saanud Eestis tsensuuri tõttu ilmuda, ilmus see Soome ajalehes Helsingin Sanomat.
Kuni Nõukogude okupatsioonini tegutses Teemant vandeadvokaadina, poliitikasse ei kippunud ta ka pärast 1938. aastat, mil olud vabamaks muutusid. 1939. aasta sügisel määrati ta aga baltisakslaste ümberasumisest tulenevaid probleeme lahendavasse Eesti-Saksa segakomisjoni, mille liikmena ta tegutses kuni 1940. aasta juulini.Jaan Teemant vangistati Nõukogude võimude poolt juba 20. juulil 1940 ning teda kuulati järgneva seitsme kuu jooksul korduvalt üle. Teda süüdistati töörahva rõhumises, mõisnike ja vabadussõjalaste toetamises ning mõistagi ei meeldinud kommunistidele ka tema tegevus Vabadussõja-aegse riigiprokurörina. Ent punaseid huvitas Jaan Teemanti puhul ennekõike tema isikliku vara omastamine. Kui nad sellega 1941. aasta veebruariks hakkama said, lõppesid ka ülekuulamised. Kohtus kaitses Jaan Teemant end ise, juristina lammutab ta aga kõik tema vastu suunatud süüdistused. Aga Nõuk. võim mõistis 21. 02. Jaan Teemanti kka süüdi ja teda karistati 10-aastase vabadusekaotusega. Kassatsioonikaebus lükati sama aasta 19. O4. tagasi ja Jaan Teemanti toimik suleti. Tema edasise elukäigu kohta kindlamad andmed puuduvad. Ei ole teada, millal ja kus koitis tema viimane elupäev. Kas lõpetas tema elu timuka kuul Scheeli krundil Pirita- Kosel või tabas surm teda tapivagunis kuskil Venemaa avarustel. Jaan Teemant oli kaks korda abielus, tema  teine abikaasa oli esimene eestlannast meditsiinidoktor  Alide-Emilie Poom.
Jaan Teemant ei armastanud filmimist, kaameramehed ajas ta lausa minema.
28.11.2017.a. avati Jaan Teemantile Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; maaleht.delfi.ee/news/eestielu/.../jaan-teemant-tallinna-linnavolikogust-talupidajaks?id; Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast;  

 Loe lisaks...

Jüri Jaakson (1870 – 1942) VR III/1, poliitik ja riigivanem 16.12.1924 – 15.12.1925
Sünd. 16.01.1870 Saarepeedi v.
Surn. 20.04.1942 Sevurallag, Sverdlovski obl.
Jüri Jaakson sündis Viljandimaal Kokaviidikal, hilisemas Uue-Võidu vallas. Ta oli oma vanemate Ado ja Mari kuues laps (peres neli tütart ja kaks poega), seega pesamuna. 1885.a. oli Jüri Jaakson pidanud tegema oma kooliteel vaheaja ja teinud kodutalus talutöid, siis isa Ado surma järel pidi pere tegema veelgi raskemaid otsuseid, kuidas talu- ja eluga edasi minna. Kuid Jüri Jaaksoni vennal Jaanil paistis olevat haruldast tulevikku nägevat meelt ja ta nõustus Jüri saatmisega Tartusse Hugo Treffneri kooli.  Ajalugu on kinnitanud, et H.Treffner oli suur koolimees, kuid tasub Jüri Jaaksoni näitel avada tõeliselt suurte koolimeeste tunnust, nad oskavad ära tunda annet, mida hädasti vaja toetada. Jüri Jaakson on hiljem ise kirjutanud, et Treffner „..mitte üksnes kooliraha, vaid ka suure osa pansionirahast võlgu jättis ja J(üri) Jaaksonit edasiõppimisele kihutas“. Tolle aja haritlased oskasid olla tänulikud neile, kes neid haridusteel aitasid.  Jüri Jaakson sooritas omamoodi ime ja lõpetas Tartu ülikooli juristina 1896. a., saades ellu kaasa esimese järgu diplomi. A-il1897-1901 oli ta vandeadvokaadi abi Viljandis, 1901-1914 vandeadvokaat Riias. Olles Riias advokaadiks aitas ta seal haridust saada oma venna Jaani pojal Hermann Jaaksonil. Kuid sellega polnud Jüri Jaakson veel oma tööd meie noorema põlve haritlaste aitamisel lõpetanud. Pärast oma 65-sünnipäeva otsustas Jüri Jaakson (1936) asutada Treffneri gümnaasiumi juurde oma sihtkapitali. A-il 1898-1901 oli Jüri Jaakson Viljandi Põllumeeste Seltsi ja seltsi Koit esimees, Riia eestlaste karskusseltsi, 1902-1905 Riia Eesti Seltsi Imanta, 1906-1914 Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Seltsi juhatuse esimees, 1904-1920 Eesti Aleksandrikooli kuratooriumi liige ja esimees, püüdes energiliselt muuta seda venekeelset linnakooli eesti õppekeelega põllutöö-kooliks. A-il 1915-1919 oli ta  Põhja Eesti Põllumeeste Keskseltsi esimees, Tallinna Majandusühisuse nõukogu esimees. A-il 1915-1919 Tallinna Linnapanga juhatuse liige. Vandeadvokaadina endale juba nime teinud Jüri Jaaksonist sai väga oluline isik, kes koos Jaan Poskaga oli aktiivne ja osav suhtleja, kui otsustati Eesti ala autonoomia suurenemise võimalusi veel Petrogradis. Tasub meelde tuletada, et 1917. aastal oli just vandeadvokaat Jüri Jaakson Eestimaa kubermangukomissari Jaan Poska abi. Kui tagasi vaadata veidi varasemasse ajalukku, siis tõusid kaks eesti soost advokaati - Jaan Poska ja Jüri Jaakson - ametisse, mida vaid veidi varem oli nimetatud kuberneriks ja -kuberneri asetäitjaks, Vene impeeriumis olid need ametid alati väga kõrgelt hinnatud administraatorikohad. Nendel kohtadel olid ajaloos sageli istunud kas tuntud aadliperekondadest pärit mehed või kõrge auastmega sõjaväelased (kindralid). Kui me vaatame aga 1917. aastale järgnenud aastaid, siis just J.Poska ja Jüri Jaakson olid need mehed, kes pidid Eesti riigi sündimise eel ja ajal seisma hea selle eest, et tõestada nii seespool kui väljapool tulevase Eesti riigi piire, et eesti mehed on võimelised ise riigi juhtimisega hakkama saama. Jüri Jaakson oli Eesti omariikluse esimeste kõige olulisemate ja keerulisemate otsuste tegemise juures, sest ta oli 1917–1918 Maanõukogu liige ja ka Maanõukogu esimene abiesimees. Jüri Jaaksonile pandi 1918.a. Saksa okuptasiooni lõpul ülesandeks  olla Ajutise Valitsuse peavolinik varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt, mis kahtlematult väga keeruline ja suurt enesekontrolli nõudev ülesanne. Jüri Jaaksonile oli  omane usaldusväärsus, loogilisus, isegi matemaatiline mõtlemine ja omadus mida tänapäeval nimetatakse haldussuutlikkuseks. Olles olnud vahetult Eesti Vabariigi sünni juures, jääb Jüri Jaakson aktiivselt osalema poliitikas Eesti riigi kujunemiseaastatel, jagades kogenud riigimehena oma riigi saatust nii headel kui halvematel aegadel. Raskeid aegu oli Jüri Jaaksoni poliitilises elus mitmeid ja isegi ta riigivanemaks oleku aasta, 16.12.1924 – 15.12.1925, langeb perioodi, kui Eestis oli vaja palju ümberkorraldusi teha. 1. detsembri 1924.a. mässukatse oli pannud ka ühiskonna tervikuna mõtlema, kas omariiklus on ikka õigel teel. See tähendas vajadust ning julgust vastu võtta otsuseid, mida riigi rahulikuma arengu ajal poleks olnud vaja teha. Jüri Jaaksoni aeg oli saabunud, rahandus oli stabiliseerunud ja kommunistide mässukatse toimunud.  Tema oli oma loomult rohkem hoidja kui looja. Ta kogus vara mulgi kombel – kulusid alla surudes.  Eesti ühiskonda lõhestanud majandusliku vastasseisu ja poliitilise mässukatse järel oli just tema see mees, kes ühiskonna jälle kokku oskas liimida. Temast sai uue, kõiki parlamendierakondi  ühendava valitsuse juht.  Jüri Jaakson oli kõva töörügaja, üldiselt stabiilsete aegade, mitte kiirete pöörete mees.
Jüri Jaaksoni poliitiline biograafia on tõeliselt muljetavaldav: 1918–1920 Ajutise Valitsuse ja Vabariigi Valitsuse kohtuminister. Ministrina  organiseeris ta meie kohtuasutuste võrgu, korraldas vanglate olukorda, täitis riigikohtuniku ülesandeid. A-il 1919–1920 oli ta  Asutava Kogu liige, 1920–1932 I-IV Riigikogu liige, 1926–1940 Eesti Panga president, 1935–1938 Riigi Majandusnõukogu liige, 1937. aastal Rahvuskogu liige ja 1938–1940 Riiginõukogu liige. 
Jüri Jaakson vangistati NKVD poolt 14.06.1941 Tallinnas ning küüditati Siberisse. Ta  viibis Sosva vangilaagris, kus 71 aastane riigimees oli tunnistatud füüsiliseks tööks kõlbmatuks. Nõukogude võim pidi tunnistama, et vangis nõrkenud Eesti riigimees, olles  eakas ning füüsilise kokkuvarisemise piiril, omas tohutut hingejõudu ja suutis jääda murdmatuks. Teda ei olnud võimalik painutada koostööle uute võimudega. 4. aprillil 1942.a. Moskvas  toimunud erinõupidamise otsusega mõisteti Eesti Vabariigi riigimees  Jüri Jaakson surma ning 20. aprillil 1942.a. hukati ta Venemaal Sverdlovski vanglas.  Jüri Jaaksonit austatakse kui riigimeest, aga ka kui pikaajalist Eesti panga presidenti, kellele langes au olla meie riigi enamuse riigipangahoonete rajamise juures. Sageli unustatakse Jüri Jaaksoni puhul meenutada ning rõhutada, et üks olulisemaid hooneid, mis ta rajas, oli Riia Eesti Seltsi maja, kus asus ka eesti kool. Ajaloolased on mõlgutanud, et kuidas kaitsesid end vanglas Nõukogude  võimu vägivalla eest Eesti riigimehed,  nende seas  ka Jüri Jaakson.  Sageli pole see teada. Ajaloolane J.Valge on rõhutanud, et Jüri Jaakson  oli oma mõtlemiselt ja osalt  ka käitumiselt elu lõpni talupoeg.  Tal oli oskust vähe rääkida, aga teha seda õiges kohas. On teada, et  Jüri Jaaksoni jaoks oli kogu ta elu oluline haridus. Tema enese haridus ja haritus, aga ka talpojatarkus, toetasid teda kindlasti raskeil hetkedel.
28.11.2017.a. avati Jüri Jaaksonile Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed: www.htg.tartu.ee/dokod/Jyri_Jaaksonist.htmlS.Kase „Eesti rahva teener Jüri Jaakson : [1870-1942]“ , Tallinn, 2005; EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; J.Valge „Mõjukad Eesti majandusmehed: Jüri Jaakson, Joakim Puhk,  Otto Strandman.“, Akadeemia, Tartu, 2007/2008;

 Loe lisaks...

 

Ants Piip (1884- 1942) poliitik, diplomaat, jurist, riigivanem 20.12.1920-25.01.1921
Sünd. 28.02.1884 Tuhalaane v.
Surn.  01.10.1942 Permi obl.
Ants (ka Anton või Hans) Piip sündis 16. (uue kalendri järgi 28.) veebruaril 1884 Tuhalaanes Viljandimaal. Tema vanemad Jaan Piigert ja Ann Piip olid talunikud. Ema  Ann suri 19.02.1887.a. Antsu aitasid isal kasvatada lähisugulased kuna isa abiellus uuesti alles 1893.a. Pärast põhikooli lõpetamist asus Ants Piip õppima Kuldiga (toona Goldingeni) Õpetajate Seminari, mille ta lõpetas 1903.a. Sellele järgnesid kaks aastat köstri-kooliõpetajana Aluliinas (Aluksnes), misjärel  Ants Piip naasis Eestisse ja oli aastatel 1905-1906 õpetaja Kuressaare Nikolai kihelkonnakoolis ning 1906-1912 Kuressaare Merekoolis. Kuressaares sooritas ta 1908. aastal ka eksternina küpsuseksamid ja otsustas minna õppima Peterburi ülikooli õigusteadust. 1913. aastal lõpetas Piip Peterburi ülikooli õigusteadlasena. Tema õppejõududeks olid parun Mihhail Taube, Venemaa silmapaistvamaid õigusteadlasi pärast Friedrich Fromhold Martensi surma, ja Franz von Liszt, kelle juures Berliinis õppis ta 1912. aastal. Ka pärast õigusteadlase kraadi saamist jäi Ants Piip edasi Peterburi, kus jätkas oma õpinguid ja oli 1913-1915 õpetajaks Peterburi Jansoni kommertsgümnaasiumis.
1916. a. lõpetas Ants Piip Peterburi õigusteaduskonna magistrikraadiga. Tema juhendajaks oli Aleksandr Pilenko, kes oli sealse rahvusvahelise õiguse õppetooli juhataja aastatel 1911-1917. Seejärel sai Ants Piip tööd eradotsendina, samuti oli ta Vene siseministeeriumi rahvuste departemangu ametnik ja töötas 1916-1917 ka sõjaväeametnikuna Vene kohtuministeeriumi kohtu peavalitsuse teenistuses. Lisaks sellele oli ta alates 1914. aastast tegev ka vandeadvokaadi abina.
1917. aasta alguses, Veebruarurevolutsiooni järel, võitles Ants Piip koos teiste eesti advokaatidega Peterburis Eestile autonoomia andmise eest. Esialgu lükati nende plaanid tagasi, kuid nagu teada, siis lõpuks see siiski õnnestus. Sama aasta suvel sai Ants Piibust ka Eesti Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) liige. Ants Piip võttis osa ka Tööerakonna asutamisest.
Kui toimus Oktoobripööre ja enamlased võimu haarasid, kuulutas Maapäev end 15. (uue kalendri järgi 28.) novembril kõrgeimaks võimuks Eestis. 20. 11. saatis see kaks meest, Jaan Tõnissoni ja Ants Piibu, esimeste Eesti välissaadikutena Rootsi. Seega läks Eesti esimene välissaatkond teele veel enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Delegatsiooni teekond läbi Peterburi ja Soome oli küllaltki ohtlik, eriti 1918. aasta alguses, mil Lõuna-Soomes tegutsesid Saksa väed, mis sai teatavasti saatuslikuks Jüri Vilmsile. Ants Piibul, Tõnissonil ja teistel läks siiski korda kaotusteta Rootsi jõuda. Pärast seda, kui Saksamaa oli Eesti okupeerinud, alustasid välissaadikud võitlust Saksamaa huvide vastu ning leidsid Antandi riikide seas ka toetust: suures osas tänu Ants Piibu tegevusele tunnustas Suurbritannia 3. mail 1918 de facto Eesti iseseisvust, peagi järgnesid talle ka Prantsusmaa ning Itaalia. Septembris 1918 avaldas Ants Piip ajalehes The Contemporary Rewiev artikli, kus ta võrdles Eestit Belgiaga: sakslased olid ka seal rikkunud rahvusvahelist õigust: ehkki eestlased olid väljendanud tahet saada iseseisvaks, ei hoolinud okupandid sellest. Ants Piip kiitis ka eestlaste kõrget haridustaset ning rõhutas vaprat võitlust iseseisvuse saavutamise nimel. 12. 12. 1918 saabus  AntsPiip koos Briti laevastikuga Eestisse tagasi.
1919. aastal nimetati Ants Piip Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori kohusetäitjaks, 1924. aastal aga korraliseks professoriks. Ent kuna ta oli tegev diplomaadi ja poliitikuna, siis tegelikult sai ta oma ametikohuseid asuda täitma alles 1926. aasta sügissemestrist. Õppejõutöö kõrvalt ilmus Ants  Piibu sulest ka mitu rahvusvahelisele õigusele pühendatud teost, neist olulisim oli 1936. aastal ilmunud "Rahvusvaheline õigus", mis sisuliselt võttis kokku iseseisvusajal toimunud arengu selles valdkonnas. Suurima panuse rahvusvahelise õiguse edendamiseks oli sealjuures andnud Ants Piip ise.
1919. aasta alguses kuulus Ants Piip Eesti välisdelegatsiooni Pariisi rahukonverentsil, mis tegutses seal ligi pool aastat ilma suuremate tagajärgedeta. Sellest hoolimata pandi seal paika suur osa Eesti välispoliitilisest orientatsioonist, mis oli üldiselt Briti-meelne. Ants Piip oli selle suuna üks tugevamaid toetajaid.
1919. aasta oktoobris sai Ants Piibust Eesti välisminister, kuid ta oli seda vaid poolteist kuud, sest novembri lõpus toimus valitsusvahetus. Seejärel sai temast Eesti delegatsiooni liige, kes osales Tartu rahukonverentsil, olles ka üks nendest, kes kirjutas alla "Eesti Vabariigi sünnitunnistusele".
1920. aasta kevadel sai Ants Piibust Eesti esindaja Suurbritannias, kuhu ta jäi sama aasta sügiseni. Seal esines ta kõnega Grotiuse Seltsis, kus kaitses teesi sellest, et riigi määrab pigem ära iseseisvaks kuulutamine kui teiste tunnustus. Muuhulgas toetus ta selle väite kaitsmiseks ka "oma kuulsa kaasmaalase" Friedrich Martensi sõnadele.
1920. oktoobrist sai Ants Piibust Eesti peaminister.  Alates 1920.a. aasta  detsembrist  kuni 1921.a  jaanuarini, tänu põhiseaduse vastuvõtmisele, oli ta riigivanem, olles esimene selle nimetuse kandja.  Ühtlasi oli ta samal ajal ka sõjaminister. Pärast I Riigikogu valimisi sai temast taas Eesti välisminister, kelleks ta jäi kuni 1922. 11.-ni. 1923.a. oli ta mõnda  aega ka ajalehe  Vaba Maa peatoimetaja. Ants Piip avaldas  Eesti, Vene, Prantsuse ja Inglise meedias  artikleid õigusteaduse, rahvusvahelise poliitika ja mereasjanduse alal. 1923. a. lõpus sai Piibust Eesti esimene saadik Ameerika Ühendriikides. Ta tutvustas sealsetele asjast huvitatutele Eesti põhiseaduslikku süsteemi ja sõlmis 1925. aastal Eesti-USA sõpruslepingu. Sama aasta lõpus oli ta aga tagasi Eestis, et asuda taas välisministriks, sedakorda oli ta selles ametis seitse kuud, kuni 1926. aasta juulini. Veel kord oli ta välisministriks 1933. aastal Jaan Tõnissoni valitsuses.
Vaikiva ajastu kehtestamise järel sai Ants Piibust üks demokraatliku opositsiooni tegelasi. Ta ei tegutsenud küll sellena väga aktiivselt: välismaailmale püüdis ta jätta muljet, et Eestis toimunud riigipööre ei muutnud Eestit kuigivõrd autokraatlikuks. Oma valitsusevastast poliitikat sai Ants Piip ajada ennekõike Tartus: ta oli sealse linnavolikogu liige aastatel 1930-1940, 1935-1938 ka volikogu esimees. Samal ajal jätkas Ants Piip ka õppejõutööd ülikoolis ning tegutses ka vandeadvokaadina.
1936. aastal esitasid endised riigivanemad Jaan Tõnisson, Jaan Teemant, Ants Piip ja Juhan Kukk märgukirja, milles heitsid Konstantin Pätsile ette demokraatliku riigivalitsemise kaotamist ning nõudsid Riigikogu ja erakondade tegevuse taaslubamist ning teiste kodanikuvabaduste taastamist.
Kuna nelja riigivanema märgukiri ei saanud Eestis tsensuuri tõttu ilmuda, ilmus see Soome ajalehes „Helsingin Sanomat".
1938. aastal naasis Ants Piip ka laiemasse poliitikasse: temast sai Riigivolikogu liige. Sama aasta sügisel kuulutas Eesti end neutraalseks riigiks (Šveitsi eeskujul), sealjuures kinnitas Ants Piip oma parlamendikaaslastele, et see on 1907. aastal vastu võetud Haagi rahukongressi otsusega ehk rahvusvahelise õigusega igati kooskõlas.
Kui Nõukogude Liit nõudis Eestilt 1939. 09. sõjaväebaaside rajamise lepingut, saadeti teiste hulgas asja Moskvasse arutama ka Ants Piip. Esialgu lootis ta, et Stalin peab oma lubadust ning jätab Eestile alles tema iseseisvuse, kuid hiljem muutus ta selle osas üha skeptilisemaks.
Pärast seda, kui Nõukogude Liiduga sõlmiti baasideleping, astus Eestis ametisse Ants Piibu kaasõppejõu ja ülikoolikaaslase Jüri Uluotsa valitsus. Sinna kaasati ka mitmeid Pätsi võimuga varem rahulolematuid tegelasi, sealhulgas ka Ants Piip, kellest sai uuesti välisminister. Tema ametiaeg kestis kuni 21. juunini, mil Nõukogude survel asus ametisse Johannes Varese "rahvavalitsus". 
30.06.1941.a. vangistati Ants Piip NKVD poolt ja saadeti vangilaagrisse Permi oblastisse. Seal suri ta ebainimlikes tingimustes juba 1.10.1942.
Ants Piip oli oluline tegelane mitmes valdkonnas: poliitikas, diplomaatias ja õigusteaduses.  Oli  Eesti peaministriks, hiljem korduvalt välisministriks,  oli riigivanem. Lisaks sellele oli ta sõjaeelse Eesti Vabariigi olulisim õigusteadlane, kes oli 1919-1940 rahvusvahelise õiguse professoriks. Teda võib lugeda ka eestikeelse rahvusvahelise õiguse kui teadusharu loojaks. Diplomaadina oli ilmselt tema olulisimaks ülesandeks olla esimene Eesti korraline esindaja Ameerika Ühendriikides aastatel 1923-1925. Ants Piip oli inimene, kes suutis jääda iga hetk riigimeheks ning tunnustas ka oma vastaseid. Diplomaatia alal kuulus  kõrgklassi. Vabadusrist III/1. 1939 Tuhalaane valla aukodanik.
Ants  Piip oli abielus  Benita  Piibuga. Peres kasvas poeg Ants Tõnis Piip. Perekond emigreerus Rootsi, hiljem siirduti mujale. Ants Piibu pojapoeg Erik Ants  Piip pöördus 21.sajandil tagasi elama Eestisse, teine poeg Toomas Henn elab Austraalias.
28.11.2017.a. avati Ants Piibule Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed:EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940;P.Pärna „Ants Piip. Õiguse jõud“, Tartu, 2007.;  Ed.Laaman „Eesti iseseisvuse sünd“, Tartu, 1936; ekspress.delfi.ee/areen/ants-piip-oiguse-joud?id=69159133; entsyklopeedia.ee/artikkel/piip_ants; www.sirp.ee › Artiklid › Sotsiaalia; L.Aarma „Ants Piip kasvas üles isakodus“, Akaeemia nr/, Tartu, 2015; Ajaloolaselt A.Kitselt (neiuna Piigert) isikl. saadud andmed; 

 

 Loe lisaks...

Friedrich Karl Akel (1871 –  1941) poliitik, riigitegelane, 26.03.1924-16.12.1924 riigivanem ja sporditegelane
Sünd. 5.09.1871 Kaubi v.
Surn.  03.07.1941 Tallinn
Friedrich Karl Akel sündis Halliste kihelkonnas. Isa Juhan Akel ja ema Kärt Akel (sündinud Risso) olid Kaubi karjamõisa omanikud. Friedrich Karl, oma vanemate ainuke laps, õppis 1881–1883 Viljandi elementaarkoolis, kus tema õpetajaks oli kirjanik Friedrich Kuhlbars. Järgnesid õpingud Viljandi kreiskoolis, Tartu Aleksandri gümnaasiumis ja Tartu ülikooli arstiteaduskonnas. Üliõpilasena uuris ta pidalitõbe Saarde kihelkonnas ja sai oma uurimuse eest kuldauraha. Karl Akel oli 1906. aastal korporatsiooni Fraternitas Estica asutaja.
Töötanud ülikooli polikliinikus assistendina, oli ta Riias Reimersi silmakliinikus arst, teenis sõjaväearstina Varssavis, täiendas end Berliinis, Prahas ja Leipzigis. 1902–1922 töötas arstina Tallinnas. Mobiliseerituna Vene–Jaapani sõtta oli ta silmaarst sõjaväehospidalis.
1907. aastal oli Karl Akel üks Eesti arstide silmakliiniku asutajatest ning 1912. aastal rajas Tallinnasse oma silmakliiniku.
Friedrich Akel osales innukalt mitmete seltside, ühingute ja erakondade tegevuses. Poliitilist tegevust alustas ta Jaan Tõnissoni juhitud Eesti Rahvameelses Eduerakonnas ning 1921. aastast kuulus Kristlikku Rahvaerakonda.
Riigimehekarjääri alustas Friedrich Akel aastail 1922–1923 saadikuna Soomes. Aastatel 1923–1924, 1926-1927 ja 1936-1938 oli ta välisminister.
26. märtsist 16. detsembrini 1924 oli Friedrich Akel riigivanem, juhtides koalitsiooni, kuhu kuulusid Kristlik Rahvaerakond, Rahvaerakond ja Tööerakond. Selle valitsuse saavutuseks oli Eesti rahanduse tugevdamine.  Karl Akeli riigivanemaperioodile langes 1. detsembril toimunud kommunistliku riigipöörde katse, mille esimestel tundidel rünnati riigivanema residentsi Toompeal. Karl Akelil, keda taheti tappa, õnnestus end abi saabumiseni varjata. Pärast riigipöördekatse mahasurumist andis Karl Akel võimu üle rahvusliku ühtsuse valitsusele.
Friedrich Karl Akel oli 1923–1928 II–III Riigikogu liige, oli Rahvuskogu II koja liige ja 1938–1940 I Riiginõukogu liige. 1939. aastal määrati ta Esimese Eesti Põlevkivitööstuse juhataja asetäitjaks.
5. mail 1924 valiti parajasti välisminister olnud Friedrich Akel Eesti Olümpiakomitee esimeheks. Sportlikku tegevust alustas ta sajandi algul Tallinnas. 1907. aastal valiti dr. Karl  Akel Tallinna Kalevi esimeheks. Seda ajal, mil seltsi tegevuses täheldati loidust. Kuid lühikese ajaga suutis Karl Akel kalevlastele taas tegutsemisvaimu sisse puhuda. Taas hakkas kasvama seltsi liikmete arv. Kõike seda peeti oluliseks ka 1924. aastal, mil Karl  Akelist sai EOK liige ja esimene esimees. Ühes oma esimeses pöördumises EOK esimehena ütles dr. Karl Akel: "Kehakultuur on veel uudismaaks meil. Siia tuleb juhtida jõudu ja tahet, et künd ja külv paneks haljendama ja vilja kandma põllu, kust võiks ammutada toitu rahva tervis, tahtejõud ja iseteadvus." 
Olümpiakomitee algaastail andis suurepärase diplomaadina hinnatud Karl Akel märkimisväärse panuse EOK käivitamisse. Just tema isiklikud kontaktid ja sidemed kõrgema seltskonnaga aitasid kindlustada olümpiakomitee materiaalset seljatagust ka kõige raskematel aegadel, vahetult enne 1924. aasta Pariisi mänge. 
"Dr. Akeli teeneks loeme olümpiakomitee muutmist ühtseks tervikuks, kus tõesti suudeti seista hea olümpiaideede eest," on EOK esimeest iseloomustanud Ado Anderkopp.  Dr. Friedrich Akel oli EOK esimees kaheksa aastat, 1924 - 1931, siis pani ta ameti maha. Samuti loobus ta Eesti esindaja tööst ROK-is, mida oli teinud aastatel 1928 - 1932. Karl Akeli toonane loobumine olümpiaspordi juhtimisest oli tingitud eelkõige suure töökoormusega. Mida enam 1930-ndatel aastatel rahvusvaheline olukord pingestus, seda enam jõudu kulutas Friedrich Akel Eesti riigi teenimisele. 
Kuid on ka arvatud, et Karl Akel lahkus EOK eesotsast äärmiselt raskel ajal, mil Eesti osavõtt 1932. aasta olümpiamängudest oli muutunud problemaatiliseks ning toonane esimees ei näinud mingeid võimalusi spordirahvast aidata.
Karl Akel  oli Kotkaristi I klassi teenetemärgi (1935) ja  Valgetähe I klassi teenetemärgi (1938) kavaler.
Nõukogude okupatsioonivõimud vahistasid eaka riigimehe 17. oktoobril 1940 ja lasksid pärast pidevaid ülekuulamisi SARK-i vägede sõjatribunali poolt 2. juulil 1941 langetatud kohtuotsuse põhjal 3. juulil 1941 kell 01.00 maha. Talle esitatud süüdistuses oli kirjas: "F. Akeli kui valitsusjuhi poolt võeti vastu rida erakorralisi seadusi, mis olid suunatud kommunistide ja revolutsiooniliselt meelestatud tööliste vastu – relvastatud detsembriülestõusu mahasurumiseks."
Friedrich Karl Akeli haua asukoht ei ole teada.
28.11.2017.a. avati Friedrich Karl Akelile Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940; T. Karuks, 101 Eesti spordilugu. Tallinn, 2011; https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti...karl-akel/layout-headofstate.html; entsyklopeedia.ee/artikkel/akel_friedrich;

 Loe lisaks...

 

Juhan (Johann) Kukk  (1885 – 1942) VR III/1 oli Eesti poliitik, ettevõtja,  riigivanem 21.11.1922 - 02.08.1923
Sünd.  13.04.1885 Salla v.
Surn. 04.12.1942 Arhangelski obl.
Juhan Kukk sündis Käru külas Virumaal talupidajate peres.Tema koolitee algas 1893.a. Salla-Käru vallakoolis. Väike-Maarja kihelkonnakooli õppekava läbis ta aastaga (1896-1897).Pärast enesetäiendamist õppis Tartu reaalkoolis 1899-1905. Poliitikasse sekkus Juhan Kukk juba Tartus õppimise ajal, osaledes Noor-Eesti liikumises, noorte rahvuspoliitilises organisatsioonis Eesti Külvaja ja ka 1905.a. revolutsioonilises liikumises. Pärast Tartu reaalkooli lõpetamist astus ta 1905.a .Riia Polütehnlise Instituudi kaubandusosakonda, täiendas end  1908.a.Saksamaal ja lõpetas Instituudi 1910.a.I järgu diplomiga. Seejärel töötas Juhan Kukk mitmetes rahandusega seotud ametites: 1910-1912 Tartu I Laenu ja Hoiu Ühisuse asjaajaja, 1911-1919/1920 Ühistegevuslehe väljaandja ja toimetaja, a-st 1914 Ühistegevuse Büroo juhataja, 1915-1919 Ühistegevuse Edendamise Seltsi esimees. I maailmasõja ajal oli ta Eestimaa Toitluskomitee liige. Tema aktiivsema poliitilise elu periood seostub Eesti Vabariigi loomisega ja noore riigi esimeste aastatega. 1917 oli Juhan Kukk Tallinna Eesti Liidu ja Ajutise Maanõukogu liige, lisaks Maavalitsuse rahaasjanduse osakonna juhataja. Juhan Kukk koostas Iseseisvusmanifesti teksti, mis 24. veebruaril 1918 Tallinnaas ette loeti. Lisaks sellele vähetuntud faktile kuulus ta Jüri Vilmsi ja Konstantin Pätsi kõrval ka Eesti Päästekomiteesse, kus hiljem Konstantin Konik ta välja vahetas. Tema suureks teeneks on Eesti rahasüsteemile alusepanemine. Olles Ajutise Valitsuse ning hiljem (kuni 1920 aasta keskpaigani) Otto Strandmani ja Jaan Tõnissoni valitsuste raha- ja riigiasjade minister viis ta sisse Eesti oma raha, Eesti marga. Rasketel Vabadussõja aegadel jäi suures osas 33-aastase Juhan Kuke õlgadele Vabadussõja rahastamine. Teoreetilisteks võimalusteks leida Vabadussõja vajadusteks raha olid annetused, laenamine kas kodust või väljast või siis katteta raha trükkimine lootuses, et trükitu kasutajate poolt vastu võetakse. Juhan Kukk, kes oli konkreetne, täpne ja tagasihoidlik riigimees tuli selle kõigega toime. Tegevpoliitikat jätkas J.Kukk 1920-1921 – Ants Piibu ja  K. Pätsi valitsustes kaubandus-tööstusministrina. 1921-1922 oli ta Riigikogu esimees. 1922. a. novembrist kuni 1923. augustini oli Juhan Kukk aga ise Riigivanemana laiapõhjalise valitsuse (Tööerakond, Põllumeeste Kogud, Rahvaerakond) eesotsas. J.Kukk  pani aluse ka Eesti Pangale. Ta oli a-st 1920 Rahvapanga juhatuse esimees, a-il 1924–1926 oli  ta Eesti Panga direktorina Strandmani poolt käivitatud Eesti raha ja majanduse stabiliseerimisele suunatud reformide elluviimisel üheks võtmeisikuks.
1923. aastal asus J.Kukk perekonnaga elama Tallinn-Nõmmele. Arhitekt Karl Burmani projekti järgi valmis tema maja Õie ja Liiva tänava nurgal (tänaseks järglaste poolt hästi renoveeritud kaitsealune ehitis). 1927.a. oli ta üks Nõmme majaomanike Panga asutajaid, olles 1927-1931 selle nõukogu esimees ja samal ajal Nõmme Kindlustusseltsi esimees.
1930.aaastal valiti Juhan Kukk  Nõmme linnavolikogu liikmeks. Olles Tallinna Rotary Klubi üks loojaid ja International peaesindaja Balti riikides asutati tema initsiatiivil 1936 Nõmme Rotary Klubi, kolmas Eestis peale Tallinna ja Tartu klubide. Juhan Kukel on silmapaistev osa ühistegevuse edendamisel Eestis. 1919-1930 oli ta  Eesti Ühistegelise Liidu nõukogu esimees, 1920. aastast Tarvitajateühisuse Oma juhatuse, hiljem nõukogu liige, 1923-1924 ja 1926-1930 Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse direktor, oli mõnda aega ka selle nõukogu esimees.
Aktiivse ettevõtja ja majandustegelasena jõudis Juhan Kukk palju: 1931-1940 AS Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku (Balti Manufaktuur) juhatuse esimees, 1933-1940 AS Kreenbalt direktor. 1925-1940 Riigi Turbatööstuse (a-st 1936 AS Eesti Turbatööstus) nõukogu esimees, 1930-1931 Börsikomitee abiesimees ja Kaubandus-Tööstuskoja pankadesektsiooni esimees, 1937-1940 Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse liige suurtööstuse sektsiooni esindajana, 1936-1940 Üleriigilise Tekstiilitöösturite Ühingu esimees jm. A-il  1933-1934 oli ta ka Tartu Ülikooli krediidi- ja tööstuspoliitika õppeülesande täitja. Lisaks 1929-1940 Eesti Suusaklubi esimees ja 1938-1939 Eesti Kergejõustikuliidu esimees.
Parlamentaarse riigikorralduse veendunud pooldajana ei saanud ta leppida Eesti kaldumisega autoritaarsusesse. Ja nii oli Juhan Kukk ka 3.11.1936 Konstantin Pätsile kui peaministrile riigivanema ülesannetes üle antud nelja riigivanema ‒ Juhan Kuke, Ants Piibu, Jaan Teemandi ja Jaan Tõnissoni ‒ kirja üks autoritest.  
Akadeemiliselt kuulus Kukk algul korp! Vironia perre,  kuid lahkus sealt ja asutas seltsikaaslastega 1909.a.  Riia Eesti üliõpilasseltsi Liivika.
Teenete eest Eesti Vabariigi loomisel oli Kukk autasustatud tsiviilteenete I järgu Vabaduse Ristiga (VR III/1).
Nõukogude Vene okupatsioonivõimud arreteerisid Juhan Kuke 16.10.1940. Järgnes tribunal ja otsus – 8 aastat vangilaagrit. Seda aega polnud kohtualusel määratud ära kanda – Juhan  Kukk suri 4. detsembril 1942 Arhangelski oblastis Kargopollagis ja kadus nimetusse hauda. 26. oktoobril 1989 „rehabiliteeriti“ Juhan Kukk nõukogude võimu poolt. Kogu okupatsiooniaja hoidsid nõmmelased korras Juhan Kuke perekonna matmispaika Hiiu-Rahu kalmistul.
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi ja Riigikantselei koostöös paigaldati Tallinna Metsakalmistu Kuulsuste Künkale kenotaaf üheksale teadmata hauas puhkavale eesti riigivanemale, kelle hulgas on ka Juhan Kukk. Kenotaaf avati riikliku tseremooniaga ajaloolisel Maapäeva 100. aastapäeval 28. novembril 2017.a.
Andmed: Andmed:EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn, 1940;  Ed.Laaman „Eesti iseseisvuse sünd“, Tartu, 1936; E.Lees „Juhan Kukk“, Tallinn,  2015; 2016 ingliskeelne tõlge www.konstantinpaetsimuuseum.ee/Kukk-18-04-2015.doc; https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti...juhan...kukk/layout-headofstate.html; https://arvamus.postimees.ee/.../juhan-kukk-mees-kes-paastekomiteest-valja-langes; nommesonumid.blogspot.com/2010/04/nommelasest-riigivanem-juhan-kukk-125.html; https://muuseum.eestipank.ee/.../manifestist-pohikirjani-juhan-kuke-p.; E.Lees "Priius" nr.19, aprill, 2018;

Loe lisaks....

 

Heinrich Mark (1911 – 2004) poliitik, peaminister presidendi ülesannetes 01.03.1990-06.10.1992 eksiilis
Sünd. 01.10.1911 Krootuse (Kõlleste) v Võrumaal
Surn. 02.08.2004 Stockholm
Heinrich Mark sündis Otsa talus Võrumaal talunike peres. Peres oli juba kaks poega ja peale Heinrichit sündis perre veel üks poeg. Heinrich õppis  Karaski ja Kanepi algkoolis. Õpingud jätkusid  Võru Õpetajate Seminaris ja Tartu Õpetajate Seminaris mille ta  ka õpetas 1932.a.. A-il 1933-1938 õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. 1934.a. astus üliõpilasseltsi Veljesto. Heinrich oli  Üliõpilaskonna Edustuse abiesimees ja Eesti  Üliõpilasseltside Liidu esimees. A-il 1938-1940 algkooliõpetaja. 1940 vandeadvokaat P. Sepa abi Tartus. Ta oli Tartu linnavolikogu liige ja ka  Jaan Tõnissoni usaldusmees-erasekretär. Peale Eesti okupeerimist Nõukogude punavägede poolt kandideeris 1940. A. Riigivolikogu valimistel Eesti Töötava Rahva Liidu vastaskandidaadina, kõrvaldati kandidaatide nimekirjast.  Mõnede allikate järgi oli  ka Tartu Ülikooli sekretär. Lahkus rektor H. Kruusi soovitusel TÜ-st. A-il 1941-1943 oli  kooliõpetaja ja vandeadvokaadi abi Tallinnas. 1943.a. põgenes Heinrich Mark Soome, oli Eesti Büroo organiseerijaid ja ajalehe Malevlane peatoimetaja abi. Heinrichi vend Aksel Margà sõnul finantseeris  seda lehte hilisem Soome president Urho Kaleva Kekkonen keda Heinrich  oli külastanud.  Ka Soomest Rootsi pääsemisel aidanud Heinrichi U.Kekkonen.  Rootsi jõudis ta 1944.a., oli Riikliku Välismaalaste Komisjoni assistent. A-il1945-1956 oli ta Eesti Komitee koolitoimkonna esimees. Tema esimesi ülesandeid oli eestikeelsete koolide organiseerimine. A-il 1954-1975 Eesti Komitee büroojuhataja ja abiesimees, 1975-1982 esimees, a-st 1982 auesimees. 1951-1979 Eesti Rahvusnõukogu peasekretär. Heinrich Mark on toimetanud ja  avaldanud mitmeid kirjutisi, sh ka ülevaate „Eesti vabariigi õiguslikust kontinuiteedist ja riigiorganite probleemist: Eesti vabariigi seisukohti“.(1966).
Eesti eksiilvalitsuses oli Heinrich Mark aastatel 1953-1971 riigisekretär, 1971-1990 peaministri asetäitja ja sõjaminister. A-il 1990-1992 oli Heinrich Mark  peaminister presidendi ülesannetes. Oma volitused andis Heinrich Mark oktoobris 1992.a. EV Riigikogu ees üle presidendiks valitud Lennart Merile. Just see oli tema elu kõrghetk, mitte presidendiks saamine kaks ja pool aastat varem. Eesti Vabariik oli taastatud. Viiekümneaastane töö oli lõppenud. Eesti Vabariigi uuesti ülesehitamine jäi uute põlvkondade ülesandeks. Heinrich Mark oli õnnelik inimene. Ta elas pika elu oma ideaale teenides ja nägi oma eluunistuste täitumist. Heinrich Marga suurim teene seisneb Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse hoidmisel eksiilis.
Heinrich Margi pikaajalist ja viljakat tegevust tunnustati mitmete auavaldustega. A-st 1998 oli ta  Tartu Ülikooli õigusteaduse audoktor. Eesti Kirjanduse Seltsi auliige, Eesti Rahvusfondi kuldmärk, Poola Vabariigi I klassi kuldteenetemärk, Eesti Vabariigi Riigivapi II klassi teenetemärk.
Vend Aksel meenutas Heinrichit kui sündinud poliitikut. Nende koduski räägiti palju poliitikast. Pere  neli venda, igaüks ise parteist, said sellest hoolimata hästi läbi, aga vaieldi kõvasti.  Heinrich oli veendunud Jaan Tõnissoni aadete pooldaja.
Heinrich Marga viimane eluaasta oli raske, ta võitles parandamatu haigusega. Temast jäid maha abikaasa Alice ning arhivaarist poeg Peeter.
Heinrich Marga põrm tuhastati ja tuhk puistati Stockholmi Metsakalmistu mälestusmurule.
28.11.2017.a. avati Heinrich Margale Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed:  „Tõotan ustavaks jääda....Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992“, Tartu, 2004; epl.delfi.ee/news/eesti/suri-heinrich-mark?id=50989671; https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/...heinrich-mark/layout-headofstate.html; epl.delfi.ee/news/eesti/aksel-mark-vend-heinrich-oli-sundinud-poliitikuks?id=50989996; https://www.postimees.ee/term/20717/heinrich-mark;

 Loe lisaks...

Ado Birk (ka Aadu, Aado, õigeusu ristinimi  Avdei või Avdi) (1883 – 1942) õigusteadlane ja poliitik.
Sünd. 14.11.1883 Tarvastu v.
Surn. 02.02.1942  Sverdlovski obl., Sosva
Ado Birk sündis 14. novembril 1883 Viljandimaal Tarvastu vallas Suislepa külas.  Tema isa oli Kulbisaare talu rentnik. Ado Birk õppis Suislepa külakoolis ja Tarvastu õigeusu kihelkonnakoolis, lõpetas 1905. aastal Riia vaimuliku seminari ja 1907 Peterburi vaimuliku akadeemia. 1907 asus ta õppima õigusteadust Tartu Ülikooli, kust siirdus 1908 edasi Peterburi ülikooli, mille lõpetas 1911 ning täiendas end seejärel Leipzigi ülikoolis. Peterburis oli ta Eesti Üliõpilaste Abiandmise Seltsi asutajaid, millest hiljem kujunes  EÜS Põhjala ja tegi kaastööd ajalehele Peterburi Teataja. A-il 1911-1912 töötas Ado Birk Tallinna statistikabüroo juhatajana , 1912-1917 oli vandeadvokaat Jaan Poska abi ja advokaadina Tallinnas. Aastast 1913 oli ta Tallinna linnavolikogu liige, osales aktiivselt seltside töös, eriti Tallinna Põllumeeste Seltsis ja Tallinna Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsis, mille esimees ta oli 1917-1924. Ado Birk oli Maanõukogu Liige, 1917 selle ajutine sekretär ja 1918-1919 esimees, kuulus Eesti Radikaaldemokraatliku Erakonna asutajate hulka, hiljem liitus Eesti Rahvaerakonnaga, 1918 oli Eesti Ajutise valitsuse esindaja Helsingis. Ta oli Asutava Kogu valimiste peakomitee esimees, Asutava Kogu abiesimees 1919-1920 ja I Riigikogu liige.
1919 sügisel oli Ado Birk Eesti-Vene rahuläbirääkimiste esimees Pihkvas, november 1919 – oktoober 1920 välisminister Jaan Tõnissoni valitsuses. Ado Birk oli 28. – 30. juuli 1920 peaminister, kuid ei suutnud valitsust moodustada. Sisuliselt oli  Ado Birk`i valitsus tegev 40 minutit: Asutava Kogu hääletamisest kuni Ado  Birk`i teateni, et valitsus töötada ei saa ja soovituseni Tõnissonil uus valitsus teha. 1. juunist 1922 – 18. juunini 1926 oli Ado Birk Eesti saadik NSV Liidus, vahepeal oktoober – detsember 1925 välisminister. 1926 aastal langes Ado Birk nõukogude salateenistuse provokatsiooni ohvriks, kutsuti tagasi, kuid keeldus Eestisse naasmast ja vabastati saadiku kohalt välisministri korralduste mittetäitmise tõttu. Nimelt oli Eesti saadik Ado Birk  ühel 1926. aasta suvepäeval Moskva saatkonnast kadunud. Tema asemele määrati saadikuks H.Laretei. Ado Birk`i kadumisest oli möödunud üheksa kuud, kui saadik H.Laretei (määrati peale Birk`i) Moskvas Norra  saatkonnas õhtustas. Ootamatult ilmus sinna Ado Birk ja palus peavarju,  teatades, et ta  vangistati Moskvas OGPU poolt, kuid pääsenud märtsis 1927 põgenema. Ado Birk toodi Tallinna, kus oli eeluurimisvangistuses süüdistatuna riigireetmises, kuid mõisteti novembris 1927 õigeks. Vahepeal selguski, et Ado Birk polnudki temale esitatud surmapattudes süüdi. Tegemist oli Nõukogude-poolsete fabritseeringutega. Pikemalt saab sellest juhtumist, mida hakati kutsuma „birgiaadiks“, lugeda Heinrich Laretei mälestustes „Saatuse mängukanniks“.
Seejärel taandus Ado Birk avalikust elust, tegutses ärimehe ja advokaadina Riias ja Tallinnas ning osales OÜ Baltfilm tegevuses;1939 – 1940 oli ta Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku oikumeeniline sekretär.
Peale  Eesti okupeerimist Nõukogude Venemaa poolt Ado Birk arreteeriti 14. juunil 1941 Tallinnas ja saadeti Sosva vangilaagrisse Sverdlovski oblastis. Ta  mõisteti surma, kuid suri enne otsuse täideviimist 2. veebruaril 1942.
 Ado Birk oli abielus Olga Birk`iga,  nende tütar Regina Birk oli arst, poeg Aadu Pirk oli ohvitser 45. Relva-SS Grenaderirügemendis.
Ado Birki kuuluvus riigijuhtide seltskonda on küsimusi tekitanud kahel põhjusel. Esiteks oli ta Eesti ajaloo lühima, vaid kolm päeva kestnud valitsuse juht 1920. aasta 28.–30. juulini, kusjuures Ado Birk ise sõdis selle valitsuse valitsusena arvestamise vastu.
Valitsuse moodustamise järel avastas Ado Birk, et sellel puudub Asutavas Kogus vajalik häälteenamus, ja ta keeldus ametisse astumast. Kuna aga seaduste järgi oli valitsus moodustatud korrektselt, kuulub Ado Birk järjepideva Eesti riigi peaministrite sekka.
Teiseks võib küsida, kas hiljem Eesti Moskva saadikuna skandaalidesse sattunud Ado Birk üldse väärib riigijuhina mäletamist. Siiski  ka see küsimus on  otsustatud  jaatavalt – Ado Birki mõistis õigeks toonane Eesti kohus ja oma moel ka NKVD, kes Ado Birk`i kui veendunud Eesti patrioodi hukutas.
28.11.2017.a. avati Ado Birk`ile Kuulsuste Künkal kenotaaf.  See rajati 2013. aasta kavandivõistluse võidutöö, KUU Arhitektide loodu järgi, mis kujutab endast pikka keskelt murdunud lainet. Töö autorid on Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Kenotaafi valmistas ja paigaldas Risto Tali Eesti Kunstiakadeemiast ning Rait Siska ja Ivo Tšetõrkin MTÜst Porta Longi Montis. Ettevõtmise algatas ja korraldas MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum Riigikantselei ja paljude annetajate toel.
Andmed: EBL, Tartu, 1926-1929; EBL täiendusköide, Tallinn;1940, Ed.Laaman „Eesti iseseisvuse sünd“, Tartu, 1936; https://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti...ado-birk/layout-headofstate.html; https://www.postimees.ee/23236/ado-birk-voeti-loplikult-eesti-riigipeade-seltskonda;
es-kus.ee/dramaatiline-provokatsioon-margit-mariann-koppel-jutustab-kuidas-eesti-v..entsyklopeedia.ee/artikkel/birk_ado; blog.vm.ee/2013/11/13/130-aastat-riigimees-ado-aadu-birki-sunnist/ kes-kus.ee/dramaatiline-provokatsioon-margit-mariann-koppel-jutustab-kuidas-eesti-v..
epl.delfi.ee/news/.../eesti-maanoukogu-esimees-ado-birki-sunnikoht-saab-malestuskivi?

 Loe lisaks....