Arnold Alas (a-ni 1930 Hoffart) (1911 – 1990) aiandusarhitekt ja kunstnik.
Kultuurilooline haud
Tallinna Metsakalmistu, V, KU, 77, kirstuplats
Laadimine
Maetud
Eesnimi Perenimi Sünniaeg Surmaaeg Matuseaeg
Arnold Alas 01.07.1911 20.04.1990 25.04.1990
Milvi Alas 14.07.1930 14.11.1987 18.11.1987

Arnold Alas (a-ni 1930 Hoffart) (1911 – 1990) aiandusarhitekt ja kunstnik.
Sünd. 01.07.1911 Tapa
Surn. 20.04.1990 Tallinn
Arnold Alas sündis  aastal palgaliste aednike peres. Asus õppima Silla  algkooli.  Ta lõpetas 1933. aastal dekoratiivmaali alal Riigi Kunsttööstuskooli, õppis aastatel 1936–1938 riigi stipendiaadina Berliinis aiakujundust. Täiendas end Prantsusmaal ja Itaalias. Töötas mõnda aega  Tallinnas Riigiparkide valitsuses, a-il 1938-1941 õppejõuna Riigi Kunsttööstuskooli pargi- ja aiakujunduskursustel. Ta osales Oru kodunduskooli ja Oru lossipargi kujundusprojektides. 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse ning koos teiste loovisikutega sattus ka Arnold Alas 1943 Jaroslavli koondatud kunstnike kollektiivi. Ta oli ka üks Eesti NSV Kunstnike Liidu asutajaliikmeid, ning hiljem 1957-1962 KL esimees. Tagasi Eestisse naasnud, alustas Arnold Alas 1944 pikaajalist karjääri ERKI õppejõuna (1969 prof., 1944-51 aia- ja pargikujunduse- ning 1958-78 joonistuskateedri juhataja).
1940. aastail kujundas ta mitmete monumentide arhitektuursed osad, tema parimaks arhitektooniliseks ja pargikujunduslikuks lahenduseks neist aastaist kujunes Tõnismäe monumendi paekivist püloon (Vana-Egiptuse templi kahe torniga väravehitis; nüüdisajal värava ehistorn)  ja haljastuskujundus. 1947 loodud monumendi skulptuurse osa autor oli Enn Roos. Mõlema autori tööd hinnati 1948 Nõukogude Eesti preemiaga. On ka teine teadmine. Tõesti, arhitekt Arnold Hoffart-Alas lõi paekivist pülooni ja skulptor Enn Roos pronksist leinava eesti soost Nõukogude armee vormi kandva sõdalase pronksist kuju. Pronkskuju eest sai Roos Nõukogude Eesti preemia, Arnold Alas ei saanud loodud pülooni eest midagi. Nii meenutab sündmust 12.04.2007.a. tema õpilane Tõnu Virve ja jätkab: „ Minu jaoks oli Arnold Alas ERKI joonistuskateedri juhataja. Mul on olnud au mitu aastat saada temalt joonistusõpetust, samuti on olnud olla au pallaslasest skulptori Endel Eduard Taniloo, Pariisis õppinud maalikunstniku Johannes Võerahansu ja kunstiajaloolase Leo Soonpää õpilane. ERKI oli veel 70-ndatel keeruline ideoloogiline õppeasutus. Keerulised olid suhted ka õpetajaskonnas, kuna ei teatud, kes on kes. Minul on Alasega igikestev õpilase ja õpetaja suhe. See kohustab mind õpetaja loomingut kaitsma“.  Kui  nn Vabastajate monument teisaldati Tõnismäelt 2007.a.  Kaitseväekalmistule siis püloon hävitati täielikult. Praegu kirjutatakse artiklites üheselt, et:“ „taastati  pronkssõduri tugimüüri”, “pronkssõduri kaitsemüüri” või lihtsalt “kivimüüri”. See on täiesti vale, tegemist oli selgelt omaette monumentaalkunstiteosega, pülooniga,  mille autor koos autoriõigustega on Arnold Hoffart-Alas. Arhitekt oli täiesti teadlikult projekteerinud endisele eestlaste pühale hiiekohale iseseisva allegoorilise teose – värava surnuteriiki –, mis moodustas ühtse ansambli esimese eestlastele püstitatud kirikuga, Kaarli kirikuga, kus on esimese eesti soost kunstniku Köleri altarimaal“. Nüüdseks on see täielikult hävitatud.
Nõukogude inimestel muidugi oli ja on taolist usulistel alustel loodud kunstiteost üsna raske mõista, veel raskem tunnetada. Arnold Alase õpilane tuleb õigele järeldusele ja ütleb selgelt välja, et kõige ausam oleks tunnistada teose hävinemist seoses Eesti riigi vastu suunatud mässuga (st pronksiööga ja sellele eelnenuga), tasuda autoriõiguste eest, kui on kellele tasuda, ja loobuda “müüriladumise” ideedest, mida pakkuda hiljem Alase loomingu pähe. Hävinud on ka  Oru lossipark, osaliselt säilinud on vaid mõned grotid. Needki kunstiteosed hävitas nõukogude võim.
Arnold  Alas oli  ka maalija.  Peamiselt on kunstnik viljelenud maastikumaali, kus on kujutanud nii avaraid kui ka väiksemaid ranna- ja linnamotiive.  Mainida võiks sumedats toonides teostatud “Õhtune rannamaastik Karepa`l”, kus puude vahelt avaneb vaade merele.  Maalis "Maastik puhkekoduga“ on kunstnik eelkõige tähelepanu pööranud just inimese poolt korrastatud maastikule. Arnold Alas on loonud ka  kauneid natüürmorte ja lillemaale. Kunstitealane Mai Levin kirjutab:“ Erinevad aastakümned on kinnistanud kunstniku maalidele oma tunnuslikke jooni. Arnold Alase maalid on teostatud muretu vabadusega motiivivalikul ja ilmse huviga oma kaasaegsete maaliliste uuenduste suhtes. Professionaalse kunstnikuna on tema ajastuomaseid töid huvitav jälgida. Tänapäeval võib neid enamasti näha vaid erakogudes“.
Arnold Alase  abikaasa oli kunstiajaloolane Milvi Alas (Kartna), nende poeg on Andres Alas. 
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996; epl.delfi.ee/news/kultuur/pronkssoduri-muur-on-varav-surnuteriiki?id=51086726;

 Loe lisaks...

Milvi Alas (Kartna) (1930- 1987) kunstiajaloolane,-kriitik ja toimetaja
Sünd. 14.07.1930 Tallinn
Surn. 14.11.1987 Tallinn
Milvi Kartna sündis Tallinnas riigiteenistuja perekonnas. Ta õppis al.1938.-st E. Lenderi tütarlaste eragümnaasiumis, lõpetas 1949.a. Tallinna 8.kk-i ja 1957.a. Tartu Ülikooli.  Töötas 1953.a. RKM teadurina. 1958.a. töötas kirjastuses  Kunst, 1981.a.  aga kirjastuses Valgus ENE ja EKABL  toimetuses.  Milvi  Alas oli 1957.a. KL ja  1958.a. Eesti Ajakirjanike Liidu liige. Mivi Alas oli eesti skulptuuri üks peamine tollane uurija. Eriti põhjalikult on ta uurinud  skulptor V.Melliku loomingut.  1958.a. ilmus tal skulptori loomingust ka kataloog.  Milvi Alas on põhjalikumalt käsitlenud ka kujurite  E.Roosi, A.Kaasiku ja J. Ja A. Eskeli loomingut. 1955.a. koostas ta A.Adamsoni 100. sünniaastapäeva näituse kataloogi.  Milvi Alas oli ka almanahhi Kunst tegevtoimetaja alates ajakirja esmanumbrist kuni a-ni 1975.
Milvi Alas oli abielus arhitekt Arnold Alasega. Peres kasvas poeg Andres Alas.
Andmed: EKABL, Tallinn, 1996;