Emil Laansoo (1921 – 2004) viiuldaja ja kitarrist
Kultuurilooline haud   (Muusik)

Emil Laansoo  (1921 – 2004) viiuldaja ja kitarrist
Sünd. 12.03.1921 Tallinn
Surn. 26.01.2004 Tallinn
Viiulimängu hakkas Emil Laansoo õppima lapsena, ent juba 1930. aastal võeti ta Tallinna Töölismuusika Ühingu sümfooniaorkestrisse.  1931-1941 õppis viiulit Tallinna Konservatooriumis prof. Alfred Papmehli klassis, kuni viimase ümberasumiseni Saksamaale. Emil õppis Tallinna Reaalkoolis, kus ta oli hingeks õpilasansamblile, seal mängisid pärastine luuletaja Ilmar Laaban ja dirigent Vallo Järvi. 1935-1941 mängis TTÜ teatri orkestris. Võib öelda, et kus iganes ta pärast seda peatus, tekkis tema ümber alati ansambel või orkester – kui üks tegevuse lõpetas, alustas uus.
Sõja puhkemisel mobiliseeriti ta koos tuhandete eesti noormeestega Punaarmeesse. Pääsenud eluga Leningradi blokaadist, moodustas ta Eesti korpuse tagavarapolgus väikese orkestri. Hiljem oli ta korpuse suures jazzorkestris, kus algas eluaegne koostöö Raimond Valgre, Arved Haugi ja Abi Zeideriga.
Aastaiks 1945 – 1985 sai Emil Laansoost viiuldaja ER sümfooniaorkestris, hilisemas ERSOs. Olles juba juhatanud jazzorkestreid Vabariiklikus Noorte Majas jm., asutas ta 1954. aastal ansambli, mis on jätnud loendamatu hulga salvestisi ER fonoteeki. Ansambli loomiskäigus katsetati koosseise ja mängima jäid Arne Oit (akordion), Alfred Sikk ( klarnet), Aleksis Avasalu (contrabass), Samuel Saulus (flööt), Elmar Kruus (trummid), Kalju Terasmaa (vibrafon), Peeter Saul,  kes hiljem lahkus (klaver), Emil Laansoo mängis  kitarri. Mõnikord oli ringreisidel trummide taga ka Eri Klas. Emil Laansoo ansamblist sai noorte lauljate kasvulava ja tõi rohkesti esile eesti heliloojate uudisloomingut. Koos Tennosaarega kasvas Laansoo ansambli kõrval üles Heli Lääts, Tiiu Varik, Uno Loop, Vello Orumets, Els Himma. Peale selle kirjutas absoluutse kuulmise ja erakordse mäluga ansamblijuht raadiolaineilt üles sadu laule ja instrumentaalpalu, arranžeeris need ja kinkis meie kuulajaile ajal, mil välismaiste nootide saamine oli võimatu. Emil  oli tohutu kiire kirjutaja, polnud kõrvale vaja mingit instrumenti, lihtsalt kuulas, vilistas akordinoote ja samal ajal kirjutas partiid välja. Pealegi oli tal imeliselt ilus ja selge noodikiri,  nõnda mäletavad kaasaegsed K.Terasmaa ja K.Tennosaar. Laansoo ansambli oma aja kohta moodsad seaded ja repertuaar sai eeskujuks ka 60ndatel vallandunud biitlaine noortele muusikutele. Laansoo oli ka esimene elektrikitarrist. Emil Laansoo ansambel oli ainus ansambel, mis ühe ja sama koosseisuga mängis algusest kuni lõpuni, praktiliselt 22 aastat (täpsemalt 21).
Emil Laansoo nime teavad kõik praegusks vanema põlve muusikasõbrad, ent vähem teati tema elust, temast kui muusikust ja inimesest. Erakordne tagasihoidlikkus on jätnud tohutu töö ja saavutuste varju ta enese isiku. Tema elu ainuke mõte oli muusika, mitte menu ja kuulsus. Laansoo oli kõva töömees, jutumees ta polnud, aga  alati küsis ka teiste arvamust ja arvestas sellega. Muusikuna oli ta aus, ei vaadanud kedagi ülevat alla, ei kritiseerinud teisi, kuigi põhjust oleks kindlasti olnud. A-st 1974. oli ta lisaks omal ajal kuulsa Kirovi-nim.  kalurikolhoosi sõjaveteranide ansambli kunstiline juht.
Emil Laansoo oli 1965a.-st  Eesti NSV teeneline  kunstnik ja  kuulus 1969.a.-st  NLKP-sse. Andmed:  EMBL, Tallinn, 1990; www.sirp.ee/archive/2004/30.01.04/Varia/varia1-7.html; eaab.dcc.ttu.ee/get.asp?ident=3955

 Loe lisaks...

Tallinn Rahumäe kalmistu, V, KV II/IV, 24-7, kirstuplats
Maetud
Lameng Erich
Matus 01.01.1920
Emil Laansoo 12.03.1921 - 26.01.2004
Matus 31.01.2004
Maimu Laansoo 13.03.1928 - 17.03.2014
Matus 21.03.2014
Kaur Lill
Matus 22.05.1984