Arved–Johannes Engmaa (1935.a-ni Engmann) (1890 – 1947) piirivalve üks looja, VR I/3, II/3;
Kultuurilooline haud

Arved–Johannes Engmaa (1935.a-ni Engmann) (1890 – 1947) piirivalve üks looja, VR I/3, II/3;
Sünd.19.12.1890 Tallinn
Surn. 04.03.1947 Tallinn
Arved-Johannes Engmaa sündis tallinnas käsitöölise peres.  Pärast Tallinna Linnakooli lõpetamist kutsuti ta 1912. aasta novembris vene armeesse, kus ta määrati kaardiväe kolmandasse kütipolku. Selle väeosa koosseisus läks ta 1914. aasta 1. augustil ka Esimese maailmasõja rindele. Rindel viibis ta vaheaegadega kuni 1917. aasta maini. 1915 lõpetas Engmaa Oranienbaumi lipnikekooli ja samal aastal ka küttide-ohvitseride kooli kuulipildurite kursuse. Eesliinimehena paistis ta silma oma vahvusega, teenides välja kuus autasu vapruse eest (Georgi medalid ja ristid, Püha Vladimiri aumärk mõõkade ja lindiga, Püha Anna aumärk vahvuse eest). 1917. aasta mais läks Arved Engmaa 1. eesti polku, kus ta määrati kuulipildurite komando ülemaks. Seal jõudis ta kapteni aukraadini ja lahkus teenistusest 1918. aasta aprillis, kui saksa okupatsioonivõimud likvideerisid eesti rahvusväeosad. Eesti Vabadussõja alguses 1918. aasta novembris oli kapten Engmaa jälle 1. polgu kuulipildurite komando ülem. Ta võitles lahinguis Punaarmee ja Landesvehri vastu Lõuna-Eestis ja Lätis. 1919. aasta jaanuaris määrati ta lõunarindel tegutseva kitsarööpmelise soomusrongi nr. 3 ülemaks. Eesti kitsarööpmelised soomusrongid koos neil dessandiks oleva Scouts-pataljoniga tungisid peale Mõisaküla-Valga raudtee üldsuunal, ohustades läänest sel ajal punaste käes olnud tähtsat Valga raudteesõlme. Nad võtsid koos põhjast ründavate kuperjanovlaste ja soomlastega osa ka Valga vabastamisest. Seejärel jätkasid kitsarööpmelised soomusrongid koos Soome Põhja Poegade rügemendiga edasitungi Marienburgi (Aluksne) suunas, vallutades veebruari lõpul ka selle linna ning tungides isegi sealt paarkümmend kilomeetrit lõuna poole Lätimaa sisse. Peale kitsarööpmeliste soomusrongide ülema alamkapten Petersi langemist 20. märtsil võttis kapten Arved Engmaa üle soomusrongide juhtimise, kuid sai 23. märtsil ka ise Koikküla lähedal haavata. Peale tervenemist 1919. aasta aprillis jätkas kapten Arved Engmaa kitsarööpmeliste soomusrongide juhtimist, ehkki määrati ametlikult ülemaks alles 1920. aasta märtsis, kui sai kolonelleitnandi auastme. 1920. aastal saabunud rahuaja algul teenis Arved Engmaa ülema abina 6. jalaväerügemendis ja 3. üksikus jalaväepataljonis. Sai sõjaliste teenete eest Vabadussõjas Eesti Vabadusristi I liigi 3. järgu ja Vabadusristi II liigi 3. järgu aumärgi. Lisaks  Harjumaal Alavere v.Pikva mõisast talu, mille asemel võttis rahalise autasu. 1922. aasta detsembris astus ta teenistusse vastloodud Eesti piirivalve ülema Hans Kurvitsa abina. 1931. aastal sai ta koloneliks. 17 aastat kestnud piirivalveteenistuse ajal oli kolonel Engmaa palju kordi Eesti piirivalve ajutine ülem, piirivalve kohtu esimees, Ohvitseride Kogu juhatuse esimees, samuti mitmel muul ametikohal ning esindas korduvalt Eesti piirivalvet Lätis ja Soomes. Ta lahkus piirivalvest ja arvati reservi 22. detsembril 1939. Ta oli ka VRVÜ Tallinna osak. liige.
Tal olid ka Kotkaristi ja Eesti Punase Risti mälestusmärgid. Lätlased autasustasid teda Läti Karutapjate ja Läti Kolme Tähe aumärgi ning Läti Vabadussõja mälestusmärgiga, soomlased aga Valge Roosi Komandöri aumärgiga. Tänu erruminekule ei sattunud kolonel Arved Engmaa 1940. aastal kohe NKVD kätte, kuigi üks arreteerimiskatse ilmselt siiski tehti. Arved Engmaa lese Nadja Engmaa mälestuste järgi ilmusid arreteerijad 1940. aastal nende nn. kindralitemajas asuva korteri ukse taha ja püüdsid sisse pääseda. Kolonel ust ei avanud, kuid seisis vinnastatud relvaga vaikselt ukse taga, eeldades ukse mahalöömist. Seda õnneks ei tehtud ja arreteerijad läksid ära, arvates Engmaad kodunt lahkunud olevat.
1941. aasta augustis toimunud eesti ohvitseride mobilisatsiooniga sattus kolonel Engmaa Venemaale saadetavatega «Eestiranna» pardale, kuid pääses sealt pärast laeva madalikule jooksmist Prangli saare lähedal. Laeval olnud kõige vanema eesti ohvitserina organiseeris ta seal vastuhaku ja vene sõjaväelt relvade ärakorjamise. Ka saksa võimudega ei teinud kolonel Arved  Engmaa koostööd, seetõttu ei torganud ta 1945. aastalgi kohe NKVDle silma. Saksa ajal oli ta Tallinnas Saku õlletehase majandusjuhataja. Peale II Ilmasõda nõukogude okupatsiooni ajal  töötas ta  ENSV  loomakasvatuse ministeeriumis osakonnajuhatajana.
Saatus laskis tal elada kuni 1947.a. kevadeni, mil ta oma ainsa poja arst Bodo Engmaa surmast rängalt masendatuna Tallinnas suri.
Kolonel Arved Engmaa, Eesti piirivalve teise looja,  saatus on sarnane paljude Esimeses maailmasõjas kujunenud eesti lahinguohvitseride omaga, kes koos sadade omasugustega asusid 1918. aastal kõige lootusetumas olukorras looma Eesti Vabariiki ja kes nägid selle riigi vägivaldset lõppu, kuid keda saatus siiski erandlikult säästis nõukogude võimu verisest kättemaksust.
Andmed: A.Mäemets Postimees, 12.12.1995; Autorite kogu „Eesti Vabaduse Risti kavalerid“,  Viljandi, 2016;

 Loe lisaks....

 

Tallinn Rahumäe kalmistu, V, KV III/I, 7-3, kirstuplats
Maetud
Anna Egorov
Matus 29.01.1977
Natalie Engma
Matus 01.01.1977
Arved Engmaa 19.12.1890 - 04.03.1947
Matus 09.03.1947
Bodo Engmaa
Matus 03.10.1946
Nadežda Engmaa
Matus 18.11.1976
Roland Engmaa 30.10.1892 -
Matus 30.09.1969
Erika Erm
Matus 31.03.1985
Mathilde Erm 22.10.1885 -
Matus 26.02.1964
Paul Erm
Matus 06.04.1952
August Künnap 25.08.1889 -
Matus 27.03.1966
Emilie Künnap
Matus 15.06.1985
Steffi Thea Michel 12.02.1928 - 07.09.2013
Matus 26.09.2013
Mihkel Paulberg
Matus 04.12.1932
Wilhemine Paulberg
Matus 10.05.1928