Torma kalmistu

 

Torma kalmistu (reg.7575) asub Jõgeva maakonnas Torma vallas Vanamõisa külas, paiknedes Torma asulast ca 1,5 km lõuna (Tartu) suunas põldudest ümbritsetud lagedal tasasel maastikul. Kalmistu piirneb vahetult Torma-Tartu asfaltkattega sõiduteega. Kalmistu üldpindala on 53483m², millega külgneb parkla, kaevu, välikäimla ja prügikonteinerite maa – ligikaudu 2000m².

Torma surnuaed on asutatud 1773-1775.a. paiku vastavalt keisrinna käskkirjale, millega ka kirikutesse matmised ära keelati.

Kalmistut piirab suures osas maakividest  0.4-1.0 m kõrgune piirdeaed, millest lõik (21m) on betoonmüüritist (kõrgus 1.20 m, paksus 0.21 m) koos kalmistu esinduslikuma väravaehitisega. Väravaehitis valmis 1933.a., ehitusmeistriteks J. Saabel ja Ivan Borodkin Nina külast. Torma kalmistu väravaehitis on tunnistatud kultuurimälestiseks (nr 24095), kui piirkonna kalmistu väravaehituse näide.

Torma-Tartu sõiduteeäärne osa kalmistu piirdemüürist 155 m ulatuses restaureeriti 2005. aastal.

Säilinud on väravaehitised lääne- ja lõunaküljel koos metallväravatega. Kabeli juures ja mujal  on säilinud vaid tellistest laotud ja krohvitud väravapostid. Lõik maakividest aeda ja üks väravaehitis on hävinud (lõunaküljel).

Kalmistu tähtsaim rajatis on punastest tellistest ja torniga kabel (1889). Kabeliehitis annab täielikult välja väiksema maakiriku mõõdud ja on oma aja kohta silmapaistev ehitis (ehitusmeister Jüri Peepson Laiuselt, kes on ka Avinurme kiriku ehitusmeistriks -1909). Torma kalmistu kabel on tunnistatud kultuurimälestiseks (nr 24094), kui historitsistliku sakraalhoone näide.

Kabeli rekonstrueerimistöödega alustati 2002. aastal tornikiivri ja katuse renoveerimisega. Aastail 2004-2009 teostati ehituskonstruktsioonide tugevdamise käigus ulatuslikke sise-ja välistöid. Hoone arhitektuurilise väärtuse täielikuks taastamiseks vajavad restaureerimist uksed, rõdu, torniaknad, -trepid ja vahelaed.

Kalmistu kõige uuemat osa (matmist alustati septembris 1972) ja seni kasutamata vaba kalmistumaad (ligikaudu 0,6 ha) piirab vabakujuline kuusehekk.

Kalmistu lõunapoolses keskosas paikneb mälestussammas Vabadussõjas langenud Torma kihelkonna meestele. Sammas oli valmistatud arhitekt professor Ivari Anttila joonise järgi ja kujutab Kalevipoega palvepoosis põlvitamas, hoides parema käega mõõka ning vasakuga enda ees kilpi. Kilbil on kujutatud ovaalikujuline päike ja selle keskel ristankur- Torma kihelkonna vapp. Samba pidulik avamine toimus 17.06.1923. Punavõimud lõhkasid samba 26.10.1948. Sammas taastati originaali tükkide alusel (kaevati 04.07.1988 samba aluse kõrvalt välja).  Samba taastasid Tallinna ARS-I töökoja kiviraidurid Arvi Düna, Aare Aljas ja Margus Kurvits. Taastatud mälestussammas (koopia esialgsest) avati pidulikult 23.06.1992. Sambale on kantud 40 langenud võitleja nimed pluss üks tundmatu sõdur.
Originaali tükid on eksponeeritud Torma kiriku aias. 

Torma kalmistule on maetud mitmed kultuuriloos silmapaistvad isikud (F. Asverus, E. Assmuth, A Jakobson, E. Hark, K Õunapuu jmt).
Franz Gotthilf Friedrich Aswerus  (13.09.1747-15.07.1818) sündis 1747.a. Weimaris. Ta õppis Jena ülikoolis, Liivimaale asus 1774.a., 08.10.1775.a. Torma koguduse õpetajaks. F.G. Aswerus oli Tartu praostkonna praost 1803-1814. Ta oli Torma koolielu edendaja, jätkas tööd, mida Eisen oli alustanud. Tema ajal ehitati Tormasse uus pastoraat (kiviehitis).
Torma kalmistule on maetud ka Adalbert Reljan – kihelkonnakooli õpetaja ja köster 1878-1893.

Kalmistu funktsioneerimiseks on rajatud küllaltki korrapärase iseloomuga jalgteedevõrk (kruusaga pinnatud või muldteed), mis on suhteliselt heas seisukorras.

Kalmistukaev (lahtine vinnakaev) on töökorras (asub kabelivärava vastas üle sõidutee). Korras on välikäimlad, tööriistakuur ja infotahvlid. 

Torma kalmistu on inventariseeritud 2002. aastal. Kalmistu inventariseerimiseks on ettekirjutuse alusel koosatud mõõtkavas 1:200 inventariseerimise plaan, millele on kantud kõik kalmistu ehitised (kabel, tööriistakuur, väravad, piirdeaed) ning kõik kalmistuplatsid koos tähistega. Välitöö käigus, 2002 mai-juuni-juuli, on lisaks hauaplatside ja tähiste inventariseerimisele ja hauatähistel leiduvate tekstide üleskirjutamisele (v.a. piiblitekstid), kindlaks tehtud ka kõrghaljastuse seisund ja liigiline koosseis.

 

Johannes Hiiemets Torma kihelkonna ajalugu (1932) - leitud huvitavaid ülestähendusi matmistavade, usu ja surnuaia kohta:

 

● Eriti levinud oli nõidumine, ohverdamine ja surnute matmine metsadesse, kalmudesse. Juba 1428.a. kontsiilil tunnistatakse seda raskeks süüteoks, mis ei tohi olla vabandav sellega, nagu talupojad sagedasti ette toovad, et teed on halvad ja kirikud kaugel.

 ● Rootsi ja isegi vene ajal ei kadunud see nähtus. Eriti sarnastes paikades, kus olid suured, läbipääsmatud metsad, nagu seda  on Avinurme-Lohusuu ja kus kirik tõesti väga kaugel asus. Kuid üheks põhjuseks oli siin kindlasti alalhoitud ebausu kombed.

 ● Rahvasuu järele olevat veel läinud sajandi (kroonika kirjut. 1932, täpset aastaarvu ei oska keegi öelda) keskpaigal olnud Avinurmes juhuseid, kus surnuid kiriku juurde ei viidud, vaid mujale maeti.

 ● Katoliku ajal maksis nõue, et surnud maetakse kirikutesse ja kiriku ümber. See nõue maksis ka Luteruse usu ajal, kuni keisrinna Katariina II 1773.a. oma käskkirjaga ära keelas kirikutesse matmise ja käskis asutada surnuaiad kirikust eemale. Selleks olid ka tungivad põhjused. Surnukehasid ei saadud kuigi sügavale matta. Maksis nõue, et 1,5 jalga oleks neil mulda peal. Sellepärast kurdeti sageli, et kirikud on täis haisvat õhku.

 ● Kirikusse matmisel peeti silmas klassivahesid. Altari ruumis olid harilikult mõisaomanike hauad. Sagedasti võlvitud hauakambrid, milledel katteks peal hauakivid. Viimaseid leidub paljudes kirikutes. Kantsli ümber ja altari poolsetel kiriku külgedel olid teiste peenemate isikute matmispaigad: saksasoost mõisateenijad, kingsepad, rätsepad ja muud käsitöölised, muidugi ka kõrtsmikud ja kiriku vöörmündrid,  köstrid. Neile järgnesid kui ruumi leidus – lihtrahva matusepaigad. Enamasti maeti neid aga väljapoole kirikut, kiriku müüride ümber.

 ● Näljaaastate kohta leidub andmeid Riigi Keskarhiivis asuvas Torma kirikuraamatus. Seal pole andmeid 1695.a. kohta, siis pidi olema küll raske aeg, ikalduse aasta nii et õpetaja isegi leeri ei saanud pidada.

1696.a. on sündinuid 130, surnuid 154. Kuid järgmisel 1697 aastal jõuab kohale jälle nälg, võib-olla ka katk. Raamatus on märgitud küll ainult 446 surnut, s.o. umbes kuuendik elanikkude üldarvust, kuid arvata võib, et palju surnuid maeti metsadesse, vanadesse kalmudesse, mis sel ajal jälle tarvitusele võeti.

Surevuse kohta:

1696 – 154, 1697 – 446, 1698 – 28, 1699 – 24, 1700 – 46, 1701 – 275, 1702 – 29, 1703 – 45. Tuleb meeles pidada, et siin on toodud andmed ainult Torma kohta.

1697.a. võttis surm nähtavasti ära kõik, kes olid viletsamad ja nõrgemad ja ei suutnud näljale ja tõbedele vastu panna. Järgmistel aastatel on aga surevus koguni väikene. Tõuseb aga kõrgemale jälle 1701 aastal – 175 peale. Arvatavasti jälle näljahäda või mõni tõbi. Tolleaegne olukord oli äärmiselt kurb. Igal pool viletsus, nälg, katk.

 ● Torma surnuaed on asutatud 1773-1775.a. paiku vastavalt keisrinna käskkirjale, millega ka kirikutesse matmised ära keelatakse. Surnuaial on eriplatsid sakstele ja maarahvale. Ristimata lapsed, kerjused, samuti need, kes armulaual ei käi, maetakse surnuaia põhjapoolsemasse ossa, aia äärde. Mujale, kui surnuaiale, ei tohi kedagi matta.

 ● 1778 kavatsetakse Torma surnuaiale luukamber ehitada, kus peab olema võlvitud ruum  -    „ für teutsche Leichen“. 1783.a. peetakse tarvilikuks surnuaia suurendamist. Selleks võeti pastorilt tükk maad, mille eest iga eramõis lubas anda vaka nisu. 1785.a. viiakse see kava läbi, sest surnuaed oli nii väike, et oldi sageli sunnitud kaunis terveid surnukehi välja kaevama. 1809.a. kavatsetakse Torma surnuaiale jälle uut luukambrit ehitada.

1831 tahetakse jälle surnuaeda laiendada.

1845 oli surevus suur. Õpetaja pidi sagedasti 15-20 surnukeha ühel pühapäeval maha matma, enamasti lapsi, kes nälja tõttu nõrgestatult ei suutnud tõbedele vastu panna. Kord mattis ta 15 surnukeha ühte hauda.

12.septembril 1845 ehitati Torma laiendatud surnuaiale uus müür ümber.

 ● 1904 a. tekkis tüli veneusuliste matusepaiga pärast Torma surnuaial. Venelased seletasid, et 1847 a. oli ilmunud Vene valitsuse poolt käsukiri, milles nõuti, et seataks surnuaedadesse veneusku üleläinute jaoks eriosakonnad. Kirikueestseisja Otto v. Liphard andnudki Torma mõisa küljest tüki maad, kuhu 50 aasta jooksul olevat maetud umbes 1000 veneusulist. 1 sept. 1904 a. kaebasid veneusulised ap. õigeusu konsistooriumile, Riiga, et viimasel ajal on Torma kirikunõukogu hakanud seal ka luteriusulistele matuseplatse müüma. Ap. õigeusu konsistoorium teatas sellest Liivimaa ev.- luteriusu konsistooriumile paludes seda ära keelata, kuna veneusulised on vastasel korral sunnitud surnuid Mustveesse viima, mis väga tülikas on. Torma kirikueestseisja abiline Kuusik seletab, et veneusulisele määratud vakamaa suurune plats ei ole mitte Torma surnuaiast eraldi, vaid selle sees. Laiuse ja Torma kihelkonna vanausulised tahavad tõendada, et see maatükk Mustvee ap. õigeusu kogudusele kuulub. Kuid ei ole ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et maatükk just veneusulistele anti. Liphard andis maatüki luteriusuliste surnuaia suurendamiseks, kinkis selle Torma kirikule 1845 a. nagu see dokumentidest selgub. Uus surnuaed õnnistati 30 sept. 1845 a. 1847 a. sai maatükk välja mõõdetud, jaotatud ja kaardile ülesmärgitud. Tuuakse ette 1870 a. konventi protokoll, milles tähendatakse, et ei peeta võimalikuks lubada veneusu preestritel luteriusuliste surnuaial hingepalvet pidada. Konvent soovib koguni, et see osa Torma surnuaiast, kuhu umbes 26 a. jooksul veneusulisi maetud, saaks kogudusele tagasi antud, sest see maatükk olla veneusuliste poolt omandatud ilma luteri koguduse loata.

Konventide otsused 9.II.1870 ja 8.I 1904. ei ole tehtud mitte ebasõbralikkuse pärast veneusuliste vastu, nagu viimased toonitavad, vaid matuse platside vähesuse pärast. Sageli tuleb matta 2-3 surnut üksteise otsa. Täiesti vale olevat arvamine, et 50 a. jooksul sinna 1000 õigeusulist maetud on. Ainult väikene osa kõnealusest maatükist olla veneusulistega täidetud. Maetute arv on kõige enam 150, s.o.2-3 surnut aastas. Kuusik arvab, et 1847 a. määruse all mõistetakse nähtavasti 1840 a. Liivimaa konsistooriumi korraldust, mis näeb ette, et juhusel, kui veneusuliste surnuaed lähedal ei ole, tuleb võimaldada nende matmist luteriusu surnuaiale.

Ülemkirikueestseisja teatab 29 nov. 1904 a. ap.- õigeusu konsistooriumile, et Kõigekõrgema käsku 14 juul. 1847 a. pole olemas 1847 a. käskude kogus ega ka Liivi kubermangu  valitsuse sama aasta trükitud käsukirjade hulgas. Palub teatada, kas on niisugust üldse olemas. Ap. õigeusu konsistoorium teatab, et sarnane käsk on Kõigekõrgema poolt avaldatud sisemiste asjade ministeeriumi kaudu kindral-konsistooriumile korralduste tegemiseks kihelkondades. Lisab juurde ka ärakirja sellest käsukirjast. Seal nimetatakse, et juba 21. jaan 1846. anti välja käsk asutada veneusu kirikute juurde surnuaiad. Niikaua, kui neid veel ei ole, tuleb matta luteriusu surnuaedadele selleks eraldatud kohtadele /Ü.K.E./.

Ülemkirikueestseisja vastab kindralkonsistooriumile , et Torma surnuaial on küll eraldatud koht, kuid seda pole veneusuliste tarvis, kuna neil on olemas oma surnuaed Mustvees. Kuid kindralkonsistoorium seletab, et kord veneusulistele antud platsi ei saa luteriusulistele üle anda. See otsus tehakse teatavaks Torma kirikueestseisjale ja Riia ap. õigeusu konsistooriumile.

Kuid 13 okt. 1906 a. teatab ap. õigeusu konsistoorium ülemkirikueestseisjale, et Mustvee preester Pjotr Antropov on jälle kaebuse tõstnud veneusuliste matuseplatside luterlaste müümise üle. Novembris 1906 vastab Torma kirikueestseisja Ferdinand von Liphard ja seletab järgmist:

1. paljud luterlased tahavad, et neid maetakse veneusku omaksete kõrvale.
2. veneusust luteriusku ületulnuil oli õigus sinna maetud saada, kuna nad seal omale platsid valmismuretsenud olid.
3. veneusku üleläinute suhtes- neid on veel umbes sada isikut- on ap. õigeusu kiriku seisukoht Torma surnuaia suhtes muutunud.
4. surnuaed on väike, ei või lasta luterlasi oma surnukehi väljapoole surnuaeda matta.
5. Ei saa ka kirikueestseisja lubada, et kaunis suur osa surnuaiast venelaste käes on .

Omal ajal anti venelastele luba sinna platsile matta, mitte aga, et neile pärisomaduseks oleks saanud.

Detsembris 1906 a. keelab ülemkirikueestseisja sinna luterlaste matmise,  niikaua, kui asi veel selgunud pole.

Kuid sellest ei hoolita. 31. mail 1908 a. nõuab Kubermangu valitsus jälle seletust Torma-Lohusuu kirikueestseisuse “omavoliliste tegude” kohta. Saadeti kaebekiri isegi siseministeeriumile. Seal seletatake, et 1904 aastani oli see plats veel venelaste käes, siis aga võeti vägivaldselt ära. Ülemkirikueestseisja manitseb Torma kirikueestseisjat seadustest kinni pidama. Viimane toob jälle ette 1870 a. konvendi otsuse. Nimetab jälle, et sinna on maetud ainult 150 venelast veneusulist.

Liivimaa konsistoorium teatab juulis 1908, et tema ei leia kusagilt vastavaid määrusi 21 jaan. 1846. küll aga on sel ajal usuliste matustest osa võtta. Oktoobris 1908 a. ilmub Kubermangu valitsuse käsukiri, milles keelatakse luterlaste matmine veneusuliste osakonda. Sellest teatatakse ka Tartu kreisi politsei ülemale, et ta vastavad abinõud tarvitusele võtaks ja tarbekorral sinna matmist takistaks. Kuid kõigil neil otsustel polnud tagajärgi. Kirjavahetus asja kohta lõppes 1908 a. detsembris, sellega siis kestis tüli üle nelja aasta. Matmine veneusuliste osakonda jätkus ja praegu (1932) on üldse raske eraldada, kus asub Torma “vene surnuaed”. /Kogu see kirjavahetus asub Ü.K.E. arhiivis/.

Veneusuliste arv on alatasa vähenenud, suur osa noormeestest ja neidudest käivad luteri kirikus leeris ja astuvad jälle vanaisade usku. Ainult üksikud perekonnad kihelkonnas peavad veel veneusust kinni. Ja tänapäeval (1932), kus usuasjus üldse loidust ja ükskõiksust märgata on, ei püsi paljud neistki vene usus oma sisemise veendumuse tõttu, vaid et see neile täiesti ükskõik on, missuguse kiriku juures nende nimed üleval seisavad.