Pirita kalmistu ajalugu
11/01/2018

Pirita kalmistule on maetud  mitmedki kalmulised, kes on Eestimaa elus ja arengus väga olulised olnud.  Sisenedes kalmistule linnapoolsest  tinglikust peaväravast ja mines hüvakätt edasi jõuame kalmistu lõpul asuvate  kalmistu rajajate Prosallikute pere kalmuplatsile. Seal on veel mõnel raudristil metallplaatides vanade talunike nimed. Aga 1926.a. surnud insener Nikolai Voldemar Prosalliku kalmu ehib imposantne teravkaarne mustast gabrost hauatähis, millel kivisepa signatuurgi lugeda. Hakates sealt kalmistu keskpaiga poole liikuma märkame paremat kätt Friedrich Einbergi (1873 – 1953) hauda.  F.Einberg pärineb Irust, ta oli  kauaaegne  Nehatu algkooli juhataja.  Tema on kirjutanud ka  Nehatu kooli kroonika.  Nehatu koolimajas asutati ka Gustav Esloni poolt  LINDA  laevaselts.  See  vallakooliks ehitatud hoone koos oma  algse venekeelse sildiga oli veel 1980-datel aastatel alles enne kui  teatud tagurliku mõtlemisega linna kultuurivalitsuse ametnikud  hoone maha lasid põletada. Tema poeg Tiit Eipre (Theophil Einberg) (1904 – 1986) oli hüdroloog. Tiit Eipre sündis Priisle külas kooliõpetaja Friedrich ja Liisa.Einbergi perre. Lõpetas 1935 meteoroloogi-geodeedina  Tallinna Tehnikumi.  Töötas  mitmel pool ja 1946–86 Eesti Hüdrometeoroloogia Valitsuses (aastani 1984 pinnavete hüdroloogia osakonna juhataja), 1950–55 oli ühtlasi  TPI hüdroloogiaõppejõud. Tiit Eipre on teinud mitmeid  uurimusi hüdromeetria ja pinnavee hüdroloogia alalt. Osalenud Eesti veevaru uurimises ja veemajanduse arengukavade koostamises. T. Eipre oli Eesti rahvusliku hüdroloogiateenistuse arendajaid (peale Teist maailmasõda tegeles hüdromeetrilise vaatlusvõrgu taastamise ja laiendamisega ning korraldas rakenduslikke hüdroloogilisi uuringuid). Oli ENDLA looduskaitseala rajamise algatajaid,  oli TOOMALE TOOMA soohüdroloogiajaama  rajamise algatajaid (soohüdroloogiaalast seiret jätkatakse tänaseni) ning  Peipsi kaldale Mustvee lähedal TIIRIKOJA järvejaama rajamise algatajaid. 1970. aastate algul korraldas Pandivere piirkonnas detailseid äravoolu uuringuid, mis olid aluseks Pandivere veekaitseala loomisel ning Pandivere kõrgustiku kui Eesti tähtsaima põhjaveeala veevarude hindamisel.  Avaldanud üle 100 teaduskirjutise, sh kolm monograafiat. Eesti NSV teeneline insener (1974). 1989. aastal avati TOOMAL sookooli maja ees pargis Tiit Eipre mälestuskivi. Edasi jõuame vahepeal pea hävinud Madis Odenberg´i(1872 – 1913)  rahvaluulekoguja kalmuni. M.Odenberg  sündis Hara külas kõrtsipidajate Joosep ja Juula Odenbergi esimese lapsena. Ta oli edasipüüdlik noormees, kuigi ainult vallakooli haridusega, täiendas ta ennast iseõppimise teel. Valitses vene, saksa ja soome keelt ning luges palju raamatuid ja ajakirju. Talupidamise kõrvalt harrastas ta suure innuga aiandust, mesindust ja päevapildistamist. Madis Odenberg abiellus 1908. a. tolleaegse Simititsa kooliõpetaja Bleimanni õe Mariega, tuli 1912. tagasi Eestisse ja ehitas endale maja Tallinna ligidusse Nehatu valda. Vallakooliharidusega Madis Odenberg  oli rahvaluulekoguja, kelle nimi ja tegevus  Kirjandusmuuseumi  kultuuriloolises arhiivis kirjas. Tema oli kirjavahetuses Jaak Järve ja  Jakob  Hurdaga. J.Hurdale saatis ta 135 lk rahvaluulet  aastail 1890 – 1896. Ka J.Eisenile  saatis tema 45 lk rahvapärimusi ja mõned fotodki. Kunstiteadlane ja restauraator Ilmar Ojalo oli Madis Odenbergi poeg. Madis Odenbergi tagasihoilik hauatähis oli juba 1974.a. purustatud, aga paiknes siiski algsel asukohal. Uue Eesti Vabariigi ajal on Madis Odenbergi haud tähistatud uue graniidist hauatahvliga.
Enn  Nurmiste (Nikolai Neuhaus) (1894 –1968) haridustegelane, TP rajaja,
oli Hans ja Maria Elisabeth Neuhausi poeg. Tema isa Hans Neuhaus elas ja töötas Pihkvas peaaegu 20 aastat pearaamatupidajana, aga ta teotses aktiivselt ka Pihkva Eesti Seltsis KOIT. Lapsepõlveaastad veetis Enn Nurmiste Pihkvas, kus lõpetas gümnaasiumi ja siirdus seejärel Tartu ülikooli matemaatikat õppima, lõpetas TÜ 1917.a. Enn Nurmiste oli oma suguvõsas esimene, kes sai kõrghariduse. Töötas Tallinnas mitmetes koolides õpetajana.  Võttis osa 1919. aastal Eesti Vabadussõjast, Tallinna Kaitsepataljoni kooliõpetajate roodus, sai mürsuplahvatusest tabamuse. Peale sõda oli taas õpetaja. Oma õpetajatöö käigus märkas Enn Nurmiste  meie tehnilise kutsehariduse puudujääke, ka külastas ta ise põhjamaade tehnikakoole, eriti Rootsit.  1927 aastal tegi ta ettepaneku õppekava ja õppetöö vormi muuta, kaotada  dubleerimine ja  parallelism. 1928 a.-l võttis Riigikogu, Enn Nurmiste initsiatiivil,  vastu Tallinna Tehnikumi seaduse mille põhjal  RTG kujundati  ümber tehnikuid koolitavaks õppeasutuseks. Eeskujuks võeti arenenud maades kehtiv  kolmeastmeline kutseharidussüsteem. Tehnikumist saab keskastme õppeasutus mis arendab tehnilist mõttelaadi ja formeerib suhtumise. 1929 sai kool nimeks  TALLINNA TEHNIKUM.  Siin kärbiti üldaineid ja suurendati erialatunde, kool hakkas andma oskusi.  Silmaringi laiendamiseks  tuli juurde  kultuurilugu.  E Nurmiste käis ka ise kaubarongiga Hollandis, olles rahapuudusel trimmer ja kütja. Jõuluvaheajal töötas vedurijuhi abina. Naases kodumaale kui oli 6000 km sõitnud ja omandanud kiirrongi vedurijuhi abi kogemused. Taoline hakkaja direktor oli poistele suureks eeskujuks. Enn Nurmiste viis lapsi-õpilasi kõikjale nii välismaale,  kui ka  Eestimaa vabrikuisse vaatama – õppima: Kohtla õlivabrikuisse,  Ülgase fosforiidikaevandusse, Eidapere klaasikotta,  Vilsandi linnuriiki,  Vasalemma paemurdu. Aga ka Pallasesse ja Laikmaa ateljeesse. Tekkis vajadus oma koolihoone järele 1937.a. eraldataksegi maatükk Pärnu maantee ja Liivalaia tn  nurgale. Arhitektiks Alar Kotli, kellega minnakse koos  Soome parimaid hooneid vaatama. 18. nov. 1939. pandi koolihoonele nurgakivi. 1941 aastal sai hoone katuse alla. See oli tolleaegse moodsa kooliehituse tipp.  Paraku ei saa sinna mitte õpilased vaid hoone läks kohe sõjaväe kätte. Oma majja pääses tehnikum peale sõda 1945. aastal. Enn Nurmiste sai koolijuht olla 1946 aastani. Siis  hariduse rahvakomissar Jüri Nuut vabastas ta sellelt kohalt. E.Nurmiste jätkas samas koolis füüsikaõpetajana.
Enn Nurmiste arreteeriti nõukogude julgeolekuasutuste poolt 20/ 24. jaanuaril 1950. aastal tema enese loodud kooli füüsikalaboratooriumi lävel ja talle mõisteti NKVD tribunali otsusega § 58-3, 58-10-1 süüdistuses, 15. mail 1950. aastal 25 aasta vabaduskaotust ning saadeti Nõroblagi, Kemerovo oblastisse, kust vabanes vangilaagrist 1955. aastal. Pärast vabanemist töötas Enn Nurmiste Tallinna 1. Keskkooli õpetaja ja õppealajuhatajana, aastatel 1955–1957.
Enn Nurmiste õpilased ütlesid tema kohta, et ta mitte ei arendanud tehnilist haridust, vaid ta pööras, muutis, masside  mõttelaadi. Enn Nurmiste oli Rahvuskogu ja Linnavolikogu liige,  Valgetähe  ordeni kavaler. Korporatsiooni Fraternitas Estica vilistlane.

Julius Aleksander Koppel (Einari Koppeli isa) Kloun Lex (1892 – 1935).
Sündis Irus.  I Maailmasõjas teenis välja Georgi risti.  Saksa okupatsiooni ajal sattus vangi, paigutati Pääsküla  vangilaagrisse,  sealt põgenes.  Vabadussõjast võttis osa ratsaväelasena.  Peale sõda töötas  LOOTUSE seltsis näitejuhina, hiljem siirdus miniatuuriteatrisse  APOLLO. Klounina esines esimest korda GRAND MARINAS 1922.aastal. Esimene esinemine klounina tõi tunnustuse, seda koos Maxiga (Anton Niilman- matud Rahumäe kalm.-le)). 1924 aastani  oli  Julius Koppeli klouninimi Moritz,  siis aga juba Lex.. Kuulsus algas kiiresti, Lex kirjutas koos Kivilombi Intsuga (ajakirjanik Hendrik Saar)  näidendi  "Umba-Tumba kuningas", millel oli ülisuur menu. Klounide Max ja Lex populaarsus kasvas kiirest. Miks?  Nad tõid klounaadi sisse soliidse intelligentsi tunnuse.  Naersid ilmsüütu näoga kõige üle, mis naerda andis, aga selles naerus oli elutõde.   Neid tunnustasid ka tolle aja suurimad klounid, mis oli ja on harv nähe. Et nende nimedega  tekkis  segadust (neist ilmunud piltidel olid nimed kogemata vahetatud), siis  selle vältimiseks  nimetati neid  „see pikem Lex“ ja "see lühem  Max“. Ka riietus aitas mehi eristada. Max – siidist puhvpükstes, Lex - mustas ülikonnas, tumeda lühikse parukaga, terava ja pika ülespidi hoidva ninaga kingades. Teinekord ka saterkuues, kirjudes pükstes, punapeana, kiilaspeana - parukaid vahetati tihti. Laulsid päevakohaseid kupleesid. Eriti musikaalne oli Lex (Einari Koppeli isa). Nende populaarsed  laulud : „ Küll on mehi…“, „ Mis viga elada ja lõbu maitseda“,  „Mis sellest nii palju rääki…“. Lex hukkus autoõnnetuses turneel Soome 1935 aastal. See õnnetus oli suureks löögiks Eesti tsirkuseartistidele, Lexile lihtsalt polnud asendajat.  Max esines edasi, aga lühikest aega.  Tema murdis kurgutiisikus,  peatselt  suri temagi (A.Niilman on maetud Rahumäele).  Neid leinati ja kirjutati ajalehis. Nõnda lakkas olemast  Eesti parim klounipaar. Jalutades kloun Lexi hauast edasi velotreki poole, päris kalmistu müüri ääres on perekond Veimerite hauaplats. Siin asuvad pärastise Eesti NSV Akadeemia presidendi Arnold Veimeri vanemate hauad. 1941-st oli Arnold Veimer ametis okupeeritud Eesti  kergetööstuse rahvakommissarina.
Kalmistut ümbritseb madal, osalt mördita laotud paekivimüür. Surnuaeda ilmestavad mitmed raudaedadega ümbritsetud perekonnaplatsid, vanad marmor- ja graniithauasambad.
Pirita velotrekk ehitati kalmistu kõrvale nõuk. okupatsiooni ajal.